Jaan ja Märt Käsebier

[MartV]

Ajan oma emapoolse vanaisa onupoegade jälgi:

1. Jaan Käsebier, sünd 1904 Suure-Kõpu vallas. Istus 1923-28 kommunistlikus agitatsioonis süüdistatuna vangis, seejärel lahkus illegaalselt NL-i. Oli EKP liige, elas Leningradis, õppis lääne vähemusrahvuste kommunistlikus ülikoolis, seejärel kõrgemas tööstuskoolis. AIS abil leidsin Parteiarhiivist ta EKP toimiku, millega isegi tutvuda õnnestus. Seal leidus vihje ta naisele või elukaaslasele, perekonnanimega Hein-Kõrve (eesnime ei mainitud). Jäi mulje, et tolle naisterahva isa oli seotud 1. dets mässuga, kuid hiljem olevat tütar ja väimeest anunud Eestisse naasma ning toetanud isegi rahaliselt Leningradi EW konsulaadi kaudu.

2. tema vanem vend Märt Käsebier, s 1894 sealsamas Suure-Kõpus, samuti EKP liige, elas Karjalas Kalevala linnas, zootehnik. 1936 aastal elas tema juures Karjalas ka poegade ema, Liisa Käsebier (Pärnits), kes oli 1927, pärast mehe surma, samuti Eestist NL-i lahkunud.
Ühingu Memoriaal kodulehel toodud represseeritute nimekorjadest leidsin andmed ka vennaste kuulsusetu lõpu kohta: - Jaan arreteeriti Leningradis augustis 1937 ning surmaotsus viidi täide 11.11.1937. Märt lasti maha Medvezjegorskis (Karhumäki) jaanuaris 1938.

Muidu taas üks tüüpiline Eestimaa saatus, sest vanaisa teenis sama ilmavaate kandjate vastu vahvaste võideldes välja vabadusristi.

Kuna Memoriaali kodukal on Märdi kande juures märge tema rehabiliteerimise kohta 1959 aastal, siis tekib paratamatult kahtlus, et tal võis tollal olla elus lähedasi, kes tema rehabiliteerimist taotlesid. Hästi ei usu, et organid siin ise omal algatusel initsiatiivi üles näitasid. Seetõttu, kui keegi on ehk midagi vendadest või nende võimalikest sugulastest/järglastest kuulnud, võiks mullegi teada anda. Memoriaali allikate alusel võis nimi esineda kujul Кезебир või Кезибир.

Mart Varvas

[Assar]

Minu jaoks on see küll natuke kahtlane, kas keegi pidi rehabiliteerimist taotlema.
Rehabiliteerimine oli ju stalini hukkamõistmise loomulik jätk ehk riiklik poliitika. Ma arvan, et rehabiliteerimisega olid seotud ikkagi vastavad organid, kes tegutsesid ilma igasuguse taotluse aluseta. Ja kes neid taotlusi olekski julgend kirjutada tol ajal?

Minu vanaonu ka rehabiliteeriti ja tuli perega elusalt tagasi. Keegi meie omadest ei taotlenud seda. Saadeti kiri ja järgmisel hetkel oldi kohal. Samas tean üht sakslast, kes jäi siia. Arreteeriti ja seedeti siberisse. Seal ta ka suri. Omaksed olid ammu surnu või Läänes. Ka tema rehabiliteeriti. Käisin hiljuti tema toimikut uurimas. Omaksed olid kõik ülesse loetud, Kes elas Lääne-Saksas, kes Suurbritannias, kes USAs, täpsed aadressid juures. Vaevalt nad mingit moodi olid huvitatud endast märku andmisest. Eks see info saadi ikka muud moodi.