Oma kodus sulane

[Külli.Esko]

Tere!

Sattusin ühele huvitavale märkusele - kas on loogiline, et talu perepoeg on omaenda tallu sulasena kirja pandud? Poiss oli sünnimeetrikas (1818)kirjas, kui sama talu peremehe poeg, kuid abielumeetrikasse (1843) oli ta kantud, kui selle talu sulane... Kas see oli loogiline, et sel ajal võis pere noorem poeg olla isatalus ametlikult sulasena kirjas? Kirjandusklassikas on seda ette tulnud, et noorem poeg, kel talulootust pole, ei taha hästi ka tasuta tööd rabada ja nõuab ametlikku sulasepalka, aga kas see kirjanduslik nüanss tuleb elust enesest?

Ette tänades
Külli

[mlauri]

Seisuste loetelu oli piiratud ning sellist seisust nagu perepoeg või peretütar polnud. Seega olid kõik täisealiseks saanud perepojad ja -tütred vastavalt sulased ja teenijatüdrukud.

[Andrus A]

Seisuste loetelu oli piiratud ning sellist seisust nagu perepoeg või peretütar polnud. Seega olid kõik täisealiseks saanud perepojad ja -tütred vastavalt sulased ja teenijatüdrukud.

On see ikka kindel? Ma pole küll siiani märganud ühtegi juhtumit, kus pojast/tütrest saaks sulane/tüdruk. Pigem nimetatakse neid siiski ka täisealistena edasi peremehe pojaks või tütreks.
Kas ma olen väga valesti millestki aru saanud, kui väidan, et oma pere liikmele ei olnud kohustust palka maksta. Nende suhtes lasus kohustus ülalpidamisele. Sulane ja tüdruk olid erinevalt pereliikmest, kasvandikust jms selgelt teist liiki tegelased, kellel oli peremehega palgaline suhe. Nii et mis hea pärast pidi peremees hakkama oma pojale lisaks ülalpidamisele palka maksma.
Aga kasvandikust võis täisealisena saada sulane küll.

[avagula]

Ma olen mitu korda kohanud hingeloendeid, kus peremehe nooremad vennad on märgitud sulasteks.

[mlauri]

Põhja-Tartumaa kihelkondades pole mul kordagi ette tulnud, et oleks peremehe täisealiste (!) laste kohta öeldud, et nad on perepojad või -tütred, ikka sulased ja teenijatüdrukud.
Näiteks abielumeetrikas on ikka, et peremees Jaan Karu poeg Mihkel, sulane (Knecht), või siis tütar Liisu, Mgd.
Siis kui vanaperemees on liialt vanaks jäänud või ära surnud, siis on paljudest neist poegadest saanud peremehed.
Ehk siis kui Jaan Karu on ära surnud ja Mihklist peremees on saanud, on sünnimeetrikates sulasest või vabadikust Mihkel Karust saanud peremees, muidugi kui ta on ikka tõesti talu peremeheks saanud.
Meetrikaraamatutes esitatud seisused on seetõttu vähemalt osaliselt tinglikud, et 19. sajandil pidi olema kirjas ka isiku seisus, kuid sellist seisust nagu perepojad või -tütred polnud olemas.
Ka personaalraamatutes võib näha, et vahel on nime ees olnud Kn. maha tõmmatud ja W asemele kirjutatud.
Midagi sarnast paistab välja ka hingerevisjonides, kus täisealised vallalised naisterahvad peale vanemate surma ja talu poja/venna kätte minekut muutuvad sageli teenijatüdrukuteks (Magd).
Ega need "sulased" ja "teenijatüdrukud" siis palgalised olnud - selline formaalne asi oli.

[Külli.Esko]

Suur tänu kõigile arutljejaile!

Tundub, et tegu on üsna huvitava teemaga, mis võib olla piirkondlikult erinevalt lahendatud - minu juhtum, mille pärast kirjutasin, on pärit Helme kandist, st Viljandi kihelkonnast. Ehk oli see midagi, mis on iseloomulikum vanale Liivimaale ja mitte Eestimaale? Samas võib muidugi kirjapanek ja nö "tiitlite jagamine" olla konkreetse kirikuõpetaja "käekiri".

Nõustun mlauri'ga, et ju on pigem tegemist formaalse definitsiooniga, mitte viitega reaalsele palgalisele suhtele, millega kaasnesid ka muud peremehe-sulase lepingut tähistavad tunnused.

[andri.riid]

1843. a. oli see aeg, kus pärisperemehi veel polnud. Talu nn. peremees oli põhimõtteliselt rentnik ja rendikohustusteks olid niihästi naturaalandamid kui kohustus eraldada mõisale ettenähtud päevadeks nädalas ettenähtud arv tööinimesi. Talu pidi samuti toitma kõik seal elavad inimesed, sh nii pererahva, kes kandis hoolt talupõldude ja -majapidamise eest kui sulasrahva, kes valas higi mõisamajapidamises.

Peremehe staatus polnud püsiv. Käsitlegem peremeest talu tegevdirektorina. Tema ülesandeks oli hoida talu n-ö bilanss tasakaalus ja inimesed toidetuna. Kui ta sellega toime ei tulnud, vahetati ta mõisa poolt välja - nii satuti peremehepõlvest mõnesse teise tallu sulaseks või vabadikuks ja seda juhtub päris tihti.

Niisiis, aastaks 1843 võis selle mehe isa olla surnud või taluperemehena äpardunud ning peremeheks hoopis uus mees, mittesugulane - sellest ka siis vaadeldava isiku sulasestaatus.

19. sajand oli igas mõttes murranguline - maarahvas sai isikliku vabaduse, tekkisid maaomandi ja raharendi võimalused, laia sulaste kihi asemele tekkisid nn moonakad; paralleelselt toimus tööstuse areng, kasvas tööviljakus, lõppes näljaprobleem ning maal jäi rahvast kõvasti üle - sellest ka rahvaränne ning linnade kasv. Kõike seda peab kirikuraamatute interpreteerimisel arvesse võtma.