Mis juhtus Leenuga (nr.265) Saaga TLA.238.2.23:25 kas hunt murdis maha?
Mul on üles märgitud, et 1846 murdis hunt Maardu rannas 3 last ja Sahal ühe lapse, millegipärast oli ettekujutus, et hundid ründasid inimesi pigem talvel.
Surmapõhjus hunt?
-
Riina.Kallas
- Postitusi: 925
- Liitunud: Reede 07. Aprill 2006, 19:03:04
- Asukoht: Tartu
- Status: Eemal
-
Kalmerm
- Postitusi: 366
- Liitunud: Teisipäev 16. Jaanuar 2007, 12:45:01
- Asukoht: Tallinn
- Status: Eemal
Eesti tuntuim hundiuurija Ilmar Rootsi on oma raamatus: "Tuli susi soovikusta." Tartu 2005., põhjalikult käsitlenud ka inimsööjate huntide teemat.
Seda peetakse parimaks Euroopas tehtud hundiuurimuseks, milles käsitletakse Eestit, naaberriikides ja teisi Euroopa riike hundiga seonduvalt.
Ta on läbi vaadanud kirikuraamatud ajavahemikust1800-1853 koostades hundi ohvriks langenud laste juhtumite kroonika, kasutades ka mõningaid varasemaid andmeid alates 1762. aastast. Tema poolt selgitatud 136 juhtumist 51 toimusid juulis ja augustis. Ta oletab, et inimsööjate huntide aktiivsuse järsk kasv juulis ja augustis ei ole juhus. Mingil määral võis seda soodustada asjaolu, et siis oli huntidel lapsi võimalus tabada metsas seenel ja marjul ning põllul viljalõikuse ajal vanemate juures. Ta arvab, et osa nendel kuudel murtud lastest röövisid poegi toitvad emahundid, eriti need, kes mingil põhjusel olid sunnitud oma näljaseid kutsikaid, kelle toiduvajadus kasvab just suve teisel poolel, toitma üksinda. Samas lisab ta, et tervikuna jääb see fenomen siiski mõistatuseks.
Marutaudis hundid ründasid Eestis (1763-1891 70 juhtu) kõige sagedamini kevadel.
Inimsööjate huntide rünnakuid esines kõige enam aastatel 1806-1810 (56 ohvrit) ja 1846-1850 (23 ohvrit). Ligi kolmveerand ohvritest elas Põhja-Tartumaal: Torma, Laiuse, Palamuse, Maarja-Magdaleena, Kodavere, Tartu-Maarja, Äksi ja Kursi kihelkonnas. 1760. aastatel esines mitmeid juhtumeid Lõuna-Tartumaal Kambja ja Võnnu kihelkonnas, Võrumaal kannatasid Räpina ja Põlva kihelkond. Virumaal oli ohvreid Rakvere, Iisaku, Simuna ja Viru-Jaagupi kihelkonnas. Harjumaal murdsid hundid 10 last Jõelähtme, Harju-Jaani, Juusalu ja Jüri kihelkonnas. Lääne- Saare- ja Viljandimaal juhtumeid ei esinenud.
1746. aasta kevad ja suvi tõi kaasa inimsööjate huntide laine Tartu-, Võru- ja Harjumaal.
Harjumaal viisid hundid ära lapsi Tallinna külje all Randveres ja Saha külas. Juulis murdis hunt kaks last Muuga külas ja ründas veel kolme last ja ühte naist, kes aga pääsesid. Seejärel korraldati seakandis suur hundijaht, millest võtsid osa kahalikud talupojad, kütid Tallinnast ja 50 soldatit. Jaht ei andnud tulemusi kuid peale 15. juulit lasteröövid Harjumaal olevat lakanud.
Teie viidatud Leenu juhtumi kohta on raamatus täpsem kirjeldus:
23 augustil 1940 lõuna ajal mängis Nehatu mõisas talumehe Friedrich Klemmeri tütar, 5-aastane Leno koos vanema õega kodus värava juures liivaaugus. Äkki ilmus sinna hunt, rabas lapse hambusse ja kadus. Mõis organiseeris palju inimesi tüdruku otsimiseks. Leiti vaid verise särgi tükke ja üksikuid kehaliikmeid. Haagikohtuniku kirjast 16. augustist selgub, et Leno murdnud hundil olnud lapse isa jutu järgi kaelarihm kaelas. Selle peale saatis kubermanguvalitsus ringkirja kõigile Eestimaa kubermangu haagikohtunikele, milles paluti selgitada kodustatud hundi olemasolu fakti ja päritolu. Ükski haagikohtunik ei teadnud kodustatud huntidest midagi (vastused: „Hundi päritolu pole saanud kindlaks teha.““ Pole teada kellele see hunt kuulus“. Selles paigas pole keegi hunte kodustanus“ jms.)(lk 181, 186).
Viimane hundi ohver Eestis olevat olnud 1873. aastal Virumaal Tärivere mõisas 9-aastane Timofei Mihailov Lontov.
Seda peetakse parimaks Euroopas tehtud hundiuurimuseks, milles käsitletakse Eestit, naaberriikides ja teisi Euroopa riike hundiga seonduvalt.
Ta on läbi vaadanud kirikuraamatud ajavahemikust1800-1853 koostades hundi ohvriks langenud laste juhtumite kroonika, kasutades ka mõningaid varasemaid andmeid alates 1762. aastast. Tema poolt selgitatud 136 juhtumist 51 toimusid juulis ja augustis. Ta oletab, et inimsööjate huntide aktiivsuse järsk kasv juulis ja augustis ei ole juhus. Mingil määral võis seda soodustada asjaolu, et siis oli huntidel lapsi võimalus tabada metsas seenel ja marjul ning põllul viljalõikuse ajal vanemate juures. Ta arvab, et osa nendel kuudel murtud lastest röövisid poegi toitvad emahundid, eriti need, kes mingil põhjusel olid sunnitud oma näljaseid kutsikaid, kelle toiduvajadus kasvab just suve teisel poolel, toitma üksinda. Samas lisab ta, et tervikuna jääb see fenomen siiski mõistatuseks.
Marutaudis hundid ründasid Eestis (1763-1891 70 juhtu) kõige sagedamini kevadel.
Inimsööjate huntide rünnakuid esines kõige enam aastatel 1806-1810 (56 ohvrit) ja 1846-1850 (23 ohvrit). Ligi kolmveerand ohvritest elas Põhja-Tartumaal: Torma, Laiuse, Palamuse, Maarja-Magdaleena, Kodavere, Tartu-Maarja, Äksi ja Kursi kihelkonnas. 1760. aastatel esines mitmeid juhtumeid Lõuna-Tartumaal Kambja ja Võnnu kihelkonnas, Võrumaal kannatasid Räpina ja Põlva kihelkond. Virumaal oli ohvreid Rakvere, Iisaku, Simuna ja Viru-Jaagupi kihelkonnas. Harjumaal murdsid hundid 10 last Jõelähtme, Harju-Jaani, Juusalu ja Jüri kihelkonnas. Lääne- Saare- ja Viljandimaal juhtumeid ei esinenud.
1746. aasta kevad ja suvi tõi kaasa inimsööjate huntide laine Tartu-, Võru- ja Harjumaal.
Harjumaal viisid hundid ära lapsi Tallinna külje all Randveres ja Saha külas. Juulis murdis hunt kaks last Muuga külas ja ründas veel kolme last ja ühte naist, kes aga pääsesid. Seejärel korraldati seakandis suur hundijaht, millest võtsid osa kahalikud talupojad, kütid Tallinnast ja 50 soldatit. Jaht ei andnud tulemusi kuid peale 15. juulit lasteröövid Harjumaal olevat lakanud.
Teie viidatud Leenu juhtumi kohta on raamatus täpsem kirjeldus:
23 augustil 1940 lõuna ajal mängis Nehatu mõisas talumehe Friedrich Klemmeri tütar, 5-aastane Leno koos vanema õega kodus värava juures liivaaugus. Äkki ilmus sinna hunt, rabas lapse hambusse ja kadus. Mõis organiseeris palju inimesi tüdruku otsimiseks. Leiti vaid verise särgi tükke ja üksikuid kehaliikmeid. Haagikohtuniku kirjast 16. augustist selgub, et Leno murdnud hundil olnud lapse isa jutu järgi kaelarihm kaelas. Selle peale saatis kubermanguvalitsus ringkirja kõigile Eestimaa kubermangu haagikohtunikele, milles paluti selgitada kodustatud hundi olemasolu fakti ja päritolu. Ükski haagikohtunik ei teadnud kodustatud huntidest midagi (vastused: „Hundi päritolu pole saanud kindlaks teha.““ Pole teada kellele see hunt kuulus“. Selles paigas pole keegi hunte kodustanus“ jms.)(lk 181, 186).
Viimane hundi ohver Eestis olevat olnud 1873. aastal Virumaal Tärivere mõisas 9-aastane Timofei Mihailov Lontov.
.