Selline seiklus oli meil siis.
Gdovi matka matkapäevik 2011
postitas Genealoogide rattamatkad. 17. august 2011. a. kell 16:05
Rattamatk leidis aset 21-26 juuli 2011. Matkast võtsid osa Anti, Assar, Anu, Rea ja Tiia.
1 päev 21 juuli: Saime kokku Narva raudteejaamas. Assar tuli jalgrattaga kohale, Tiia bussiga ja ülejäänud lõpuks rongiga. Hilisõhtul ületasime piiri ning sõitsime tuimalt ilma suuremate peatusteta Veimarni lähedal asuva põlluni, kus telkisime. Päevane läbisõit: 52 km
2 päev 22 juuli:
Sõitsime pärast hommikust telkide kokku panekut ja väikest einet Veimarnisse sisse. Läksime raudteejaama ning sealt Gdovi suunduva rongi peale. Läksime Gdovis maha. Vaksalis kohtusime ka Reena, Aleksandri ja tema naisega, kes otsustasid samal ajal piirkonnas autoga matkata. Ehk nad kirjutavad oma seiklustest juba ise.
Rattaga me palju tol korral ei sõitnudki. Külastasime muuseumi, mille direktriss tegi meile ekskursiooni Gdovi linnusevaremetesse ja tutvustas Gdovi ajalugu ja piirkonda.
Külastasime ka Gdovi kalmistut, kus leidsime ka eestlaste sh. eestikeelseid hauatähiseid.
Ööbisime Peipsi ääres kohas, kus Tšerma jõgi Peipsisse suubub. Oli haruldaselt tuulevaikne ilm nii suure veekogu kaldal.
3 päev 23 juuli:
Päeva alustasime Peipsi äärsest rannast. Sõitsime tagasi Gdovi ning külastasime Anu sugulasi. Pärast lühivastuvõttu jätsime asjad sinna ning asusime matkale külastamaks linnast lõunasse jäävaid piirkondi.Esimene peatus oli kohe linna külje all Bragino külas. Kus kohtasime ühte Narvast pärit meest kaevult vett toomas. Pärast mõningast jutuajamist mehega hakkas vihma sadama ning mees kutsus meid enda poole tarre teed ja küpsiseid sööma. Kohtusime ka selle küla vanima naisega, kes teadis natuke eestlastest ja Anu sugulastest rääkida. Vihm jäi peagi üle ning asusime uuesti teele.Pärast matka sõitsime Peipsi äärde Vetvenikku. Seal saime uuesti kokku ka automatkalistega. Vetvenikus külastasime kirikut, kus leidis aset ristimistseremoonia, millest saime osa meiegi. Osad meist käisid ujumas. Edasi külastasime Vetveniku kalmistut, mis asus Peipsi ääres kuid külast veidi eemal. Surnuaial haudu uurides algas jälle vihmasadu.Pärast vihma suundusime mööda rannikulähedast teed Kunesti poole. Tee oli raske ja paksult pehmet liiva täis, mille tõttu olime sunnitud osa teest jalgsi kõmpima. Kunesti küla asus keset põldu soode vahel ja jättis üsna eraldatud mulje. Teel kiriku ja surnuaia juurde pidime ületama pika purde üle Kunesti jõe, kus vool praktiliselt puudus ja kasvasid ilusad valged vesiroosid. Vesirooside naabruses elasid parmud, kes ka meiega tutvust soovisid teha. Kirik oli suur punastest tellistest ehitis, kuid polnud hästi aru saada, kas see ka tegevkirik on. Võib olla siiski oli. Kiriku ümber asus surnuaed, mis oli üsna hooldamata ja suhteliselt väike. Kiriku juures tegime ka lõunasöögi. Pärast lõunat juhatasid meid kohalikud, kellest vähemalt üks oli Tartu Ülikoolis õppinud, õigele teele. Järgmiseks sihtpunktiks olid Trutnevo rist ja Trutnevo koopad. Trutnevo koopad asuvad sügavas orus ja on uuristunud liivakivi paljandisse. Kogu org jätab müstilise metsiku mulje. Koobaste sisse on ehitatud altarid, mis on paksult ikoone täis ja aegajalt toimuvad seal jumalateenistused. Seda kohta soovitaks külastada ka kõigil neil, kes lihtsalt sealkandis matkama juhtuvad.Pärast seal käimist sõitsime Gdovi tagasi ja ööbisime seal. Päeva läbisõiduks kujunes ca 68 km.
4 päev 24 juuli:
Selle päeva eesmärgiks sai ülesse otsida üks eestlane, kellega Postimehe ajakirjanikud olid aastaid enne meid kohtunud ning kelle kohta päev varem saadud vihjetele toetudes olime teada saanud, et ta ikka veel elab. Mehe nimeks oli Karl Vaht.Postimehe ajakirjanikud olid aga mehe elukohta valesti kirjeldanud. Küla kus mees pidi elama ei asunu nimetatud jõe ääres, mille ääres teda kirjeldati olevat. Kas õige oli küla või jõe nimi, seda meie ei teadnud.Suundusime siis taas Gdovist lõunasse jäävale alale uurimisretkele. Kõige pealt Lunevtšina nimelisse külla, kust me ei leidnud miskit jälge sellest mehest. Edasi põrutasime Novinka külla, kus üks naisterahvas meid valgustas, et see mees olla juba paari-kolme aasta eest surnud ja maetud läheduses olevasse Zamogilje kalmistule. Haud olevat üksik matmine ja nimesildita. Mehel olnud poeg ja tütar, kellest poeg läinud "halvale teele" ning tütar elavat Eestis. Käivat seal hulgas aegajalt hauda vaatamas.Vaatasime Zamogilje kalmistu üle ja arvasime end selle haua leidnud olevat - niivõrd kuivõrd sellise kirjelduse järgi üldse midagi leida on võimalik.
Järgmine peatus oli Spitšinos. Esmalt pöörasime sisse sealsesse puhkekeskusesse, kus asus Restoran Medved ja palju ööbimiseks mõeldud majakesi. Õue peal jooksis ohtralt kodulinde ringi, peamiselt kalkunid. Oli võimalik kohata ka kanu, jäneseid, hanesid, sigu jne. Tellisime Medvedist road ja külastasime sealset kalmistut. Kalmistu kõrval asus vahva puukirik, kuhu kahjuks sisse ei saanud. Keset surnuaeda ehitati justkui uut kivist kirikut. Seinad olid laotud nõukaaegsetest tellistest, müürid olid püsti kuid viimistlemata. Paar kolm meest nokitsesid seal midagi teha ja meie tegevus surnuaial jättis neile vist väga imeliku mulje.Spitšino jäigi meie retke lõunapoolseimaks punktiks. Nüüd sõitsime tagasi Lunevtšinasse, kus pidi elama keegi Maša Morozova, kes pidi eestlastest üht teist teadma. Ja juhataski meid läheduses asuvasse Sidorovtšino külla. Sidorovtšinos elas üks eestlanna Helmi neiuna Keev (Keeva) koos oma valgevenelasest mehega, kelle nimi oli Rogozin või Progozin (äkki keegi mäletab paremini). Üllatus, üllatus naine rääkis eesti keelt!!! Rääkis oma elust veidi ja kuidas nad Gdovi sattusid - varem elasid Tallinnas. Pikalt me seal ei viibinud ning asusime teele naaberkülla Trutnevosse, kus olime olnud ka päev varem. Seal pidi elama kaks eestlast. Tee sinna külla läks üle põllu. Traktorijäljed muutusid varsti jalgrajaks ja lõpuks oli väga ähmane tee kõrgete umbrohu vallide vahelt. Metsa vahele jõudes muutus rada poriseks ja lõpuks oja ületades ka pisut mägiseks.
Trutnevos kohtasime kõige pealt Oskar Elkeni nimelist meest. Mees eesti keelt ei rääkinud, kuigi väitis et natuke saab aru. Lõpuks paar sõna siiski ütles ka. Edasi suundusime samas külas elava teise mehe juure, kelle nimi oli Valter Tamm Temaga püüdis Tiia ühiseid juuri leida, kas ta lõpuks otsad kokku sai pandud, ei tea, kuid Valteri juures peatusime oluliselt kauem.
Tagasi teel külastasime Juzkino kalmistut ning peatusime Beškino poe juures.Ning jälle üks päev õhtus. Asusime tagasiteele Gdovi ning ööbisime samas kohas kus eelmine päevgi. Läbisõiduks kujunes sel korral ca 66 km.
5 päev 25 juuli:
Alustasime päeva Gdovis. Jätsime pererahvaga jumalaga ning suundusime poode ja postkontorit kaema. Lenini uulitsal nabis meid kinni üks proua, kes oli meist eelnevalt mõned fotod teinud, kus me grupiga tänaval liikusime. Selgus, et naine on ajalehe Gdovskaja Zarja toimetaja vms asjapulk. Vedas meid ajalehe toimetusse ja intervjueeris meid. Kuidas ta meist teadis või ei teadnud, seda ei oska me öelda. Kas ja millal meist ajalehes artikkel ilmus, äkki oskab Rea paremini öelda. Gdovis asjatatud põrutasime edasi Verholanje suunas. Seal asus kirik ja kalmistu selle ümber. Kirikusse oli maetud krahv Konovnitsõn, kes oli olnud Ingerimaa kuberner. Kalmistu kõrval asus Püha Neitsi Maarja Allikas, ei olnud väga ilus asi. Kaks veesilma olid piiratud kanalisatsiooni kaevuraketega. Ühest sai vett juua, mis voolas mingist alumiiniumtorust allikasse sisse. Kaevurakke kõrval oli metallist jooginõu. Sealt edasi asus teine kaevurakke, kuhu sai redelit pidi sisse ronida. Mis imed seda protsessiooni läbides aset pidid leidma, sellest polnud kahjuks kedagi meid valgustamas.Edasi suundusime marsruudil Polizno -> Zadubje -> Laptovitše. Viimases juhtus ainus viperus tehnikaga. Real tuli kumm ära vahetada. Laptovitšest edasi suundusime Kamennõi Konetšisse, kus asus suur kirik ja surnuaed selle ümber. Sealt leidsime muu hulgas ka ühe vana raudristi ladina tähestikus kirjaga - nimelt Gustav Neulandi haua surnud 1904 aastal. Kas oli ta eestlane või baltisakslane mine võta kinni. järgmisena kohtasime teel Podolesje tsääsoni, mis oli vahva puidust ehitis. Sealt edasi suundusime Ljubimetzisse, kus kohtasime Anu sugulasi (kahjuks ei mäleta nimesid, äkki Anu aitab) - nende juures jõime teed ja sõime võileibu. Hakkas sadama vihma, mis ähvardas rikkuda plaani jõuda õhtuga võimalikult Eesti piiri lähedale, et oleks reaalne järgmisel päeval piir ületada.
Lõpuks Ljubimetzist sõitsime edasi Slantšõ suunas ning jäime telkima ühes üsna juhuslikus metsatukas Pihkva ja Leningradi oblasti piiri lähedal. Muidu polnud kohal väga vigagi, kuid kohalikud olid seda kanti prügiga üsnagi õnnistanud. Nagu meilgi paraku nii mõnigi ilus koht Eestimaal !!!
Päeva läbisõiduks kujunes ca. 61 km
6 päev 26 juuli:
Ärkasime hommikul sõime kergelt ja põrutasime edasi. Külastasime Gostitšõ kalmistut enne Slantšõt ning sellega oli uurimusreis sisuliselt ka läbi. Edasi algas kodupoole vuramine ja genealoogilisi-koduloolisi peatusi me enam ei teinud. Lõunasöögiks jõudsime Kingiseppa ning õhtuks Ivangorodi. Enne piiri ületamist külastasime ka kohalikku linnust, mis oli tõepoolest vaatamistväärt ja kust avanes nii palju põnevaid vaateid Narva linnale. Piiri ületasime õhtul suhteliselt hilja. Ööbima asusime Narvas jões asuval saarel. Kuid peagi hakkas sellist välku ja paduvihma tulema, et pidime telkidesse sukelduma ning ainuke vapper kes selle raju üle elas oli Anu. Anu tegi kogu tapva vihma aja täielikus rahus priimuse peal suppi. Selle eest talle matkakangelase aunimetus - õudsate ilmastikutingimuste ja nii mõnegi muu asja kangelasliku üleelamise eest!
päeva läbisõiduks kujunes 103 km
Matka kogupikkuseks ca 350 km
7 päeva hommikul läksime kõik kodudesse tagasi, kes bussiga kes rongi(de)ga
Selline oli lühidalt ja lakooniliselt kirjapanduna meie Gdovi piirkonna avastusretk!
