Sugulastelt eluloo küsimine

[Harri.Värs]

Kuidas teie kogemused sellega on? Milliseid küsimusi tasuks vältida? Kui palju on korraga viisakas küsida?

[passer urbanus]

mida vanem, seda rohkem võid küsida. minu kogemuste järgi on inimene, kes saab aru elu mõttetusest,seega mõttest, üsna avameelne ning on üsna valmis oma teadmisi jagama - võibolla tahab endast ka jälge jätta. elu mõt(t)e(tu)sest arusaamine on reeglina võrdeline eaga.
aga enne küsitlemist oleks mõtet soojendada - näidata väga avameelselt seni teada olevat - vaevuda välja trükkima seni teada olevad sugupuud - intriigina paar juba teada olevat kuulujuttu ja siis läheb õiendamiseks, parandamiseks ja ületrumpamiseks. 99% inimestest on huvitatud genealoogiast ... alustuseks räägivad kõik asja mõttetusest, aga hetk hiljem kraabivad oma valduses olevad andmed lagedale ...
nb! avatud küsimused - mitte "ei" või "ja" vastust võimaldavad ...

[HETTY.JUURIK]

Saatsin ka paljudele elavatele sugulastele kirjad, et saaks teada, kes kui palju ja mida teab. Samuti olen telefoni teel rääkinud. Inimesed on üldiselt erinevad, on inimesi, kes on väga huvitatud, et sugulaste andmed kokku saaks ja on väga suureks abiks olnud. Samuti on on väga palju neid, keda see üldse ei huvita. Muidugi ei ole kellelti lausa halvustavat vastukaja saanud, aga põhimõte on see, et ise hakkasid tegema eks siis otsi ise. Ega pahaks pole midagi panna, sest oleme ju kõik väga erinevad. Kindlasti on parem minna inimeste juurde ja siis vestelda. Külaskäikudel saab peale nimede ja aastaarvude ka teada nendest inimestest ehk rohkemgi - kes nad olid, mida tegid ja kuidas üldse elasid. Nii, et küsida võib ikka.