Perekonnaajaloo foorum

Küsiksin targematelt nõu ehk siis kust saada infot isikute kohta kes hingerevisjonide vm andmetel nekrutiteks läinud? Milliseid dokumente peaksin sirvima, lisaks personaalraamatutele, et teada saada mis neist edasi sai? Kas surid, asusid elama mujale vms... Näiteks kust saada infot kus nad surid või millesse?

Oleneb, millal nekrutiks võeti. 18. saj. lõpul ja 19. saj. algupoolel oli nekrutikohustus eluaegne, siis vähenes 25 aastale, siis vist 10 aastale kuni üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni. Kui nekrutiksvõetul õnnestus see raske aeg üle elada (aga vähestel õnnestus) ja tagasi tulla, siis võis ta vabalt elukohta valida - ta ei olnud enam pärisori. Mõni läks kodukülla tagasi, aga paljud läksid linnadesse elama. On õnneasi kunagi nekrutiks võetu taas kuskilt üles leida. 19. saj. lõpupoole hakkasid vallad ja kodukogudused tihtipeale teateid saama inimese surma koha, varasematel aegade nekrutite saatuse kohta pole mina küll kuskilt mingeid materjale leidnud.

Üks minu nekrutiks minemise juhtum on kaksikvendadest, kes surid 1855 ja 1856- info selle kohta leidsin vallaelanike nimekirjadest. Lisaks on neid nekrutiks läinuid hulk teisigi. Tekkiski küsimus kust leida kõigi nende ülejäänute kohta infot ja nende kahe kaksikvenna surmade kohta täpsemat infot.

Mina ilmselt sattusin õnnega kokku.
Nimelt minu vana-vana-vanaisa, kes oli orvuks jäänud poiss ja keda onu kasvatas, läks ka ilmselt nekrutiks.
ledisin ta sõjaväekohustlaste nimekirjast, jube täpselt kõik andmed kirja pandud, nina pikkus ja lõua kuju ka.
See oli 1880-ndate kanti.
Enne oli tema talus kasvandik, siis oli ta mul lihtsalt pildist kadunud 10 aastat - justkui oleks õhku haihtunud,
ja siis ilmus samasse külla tagasi, aga juba nö peremehena. Noh, ütleme et ma täpselt aru ei saanudki, kas peremehena või rentnikuna vms, aga igatahes mitte mingi sulase või aidamehena, oli justkui sõna wirth seal sees. Ja mõni aasta edasi sai temast raudteemeister - ju ta seda oli õppinud siis sõjaväes.
Ma veel imestasin, et kust sai vaene orvuke endale talu.
Aga siis arvasingi, et ju ta 10 aastat kroonus oli ja pärast seda see õnn talle sülle kukkuski.
Ja eks ta siis vaeslapsena läks võib olla vabatahtlikult kroonu, ju ta teadis, et kui ellu jääda õnnestub, läheb elu paremaks.
Ja nii oligi.
Võttis endast 10 aastat noorema naise, sai 8 last ja elas õnnelikult elu lõpuni.

Minu uuringutes kahjuks paljud nekrutiks läinud on minu jaoks jäänudki "kadunuks"...

Ma reklaamin seda vana Päevalehe artiklit siin jälle: http://www.epl.ee/?artikkel=313722" onclick="window.open(this.href);return false; , mitte-ajaloolasele suht arusaadavalt kirjutatud.

Mul on samuti läinud paljud nekrutiks. Isegi kolmas vanavanaisa koos oma naisega (vana...vanaemaga siis) ja pole tagasi tulnud, alla-aastane titt jäi koju teistele kasvatada.

Üldiselt saab nekrutinimekirjadest ja teenistuslehelt kätte mehe pikkuse, vanuse, varandusliku seisu ja lugemisoskuse, aga mis tast edasi sai, pole teada. Eriti puudutab see ülemöödunud sajandi esimesel veerandil nekrutiks võetuid. Ühe korra on olnud hingeloendis kirjas, et on Barclay de Tolli teenistuses ja pärast 1819 ei ole teateid temast tulnud. Ja korra on õnnestunud altpoolt üles liikudes leida esivanem, kes tõesti 1814 nekrutiks võeti ja 25 a hiljem ka tagasi tuli. Aga see leidmine oli puhtalt niipidi, et ma teadsin ta nn soldatinime ja personaalraamatus oli kirjas sünnikoht ja isanimi. Teised pereliikmed kandsid muud perekonnanime.

Neid, kes on sündinud juba koos perekonnanimega ja siis sõjaväkke läinud, leiab kergemini, kuigi ka siis on tugevad nimemoondused võimalikud.

Tänan viite eest artiklile!
Veel ei jõudnud seda läbi lugeda, kuid printisin omale välja, et teinekord uurida täpsemalt.
Täna jälle hingerevisjone uurides tekkis mul küsimus, et kas mingit piiri polnud määratud mitu poega ühest perest nekrutiks võidi võtta?
Täna avastasin, et varem mainitud kaksikvendade vanem vend oli samuti nekrutiks läinud, seega 3 poega ühest perest. Igas peres ju polnud 3poegagi. Seda et tolles peres oli vähemalt 6 poissi ja 1 tüdruk, tähendas siis ilmselt seda, et võeti mis võtta andis ühest perest...

Mu vanaisa Jaak võeti kah nekrutiks (sulase perest) ja sai - vastavalt tollal kehtinud reeglitele - tagasi tulnuna, otstahvkuse saadetud sõamehena ühe pisikese maatüki omanikuks. Olen sellest päris pikalt kirjutand oma raamatus "Ühe seenevana elupäevad" (Tartu, 2009), lk. 39-41.

Leidsin raamatu "Ühe seenevana elupäevad" raamatukogust üles ja paljundasin Teie viidatud leheküljed endale välja, et saaksin Teie poolt kirja pandu endale talletada.