Perekonnaajaloo foorum

Kui palju olete oma suguvõsa uurides leidnud juhtumeid, kus tegu väga kõrges vanuses surnud inimestega? Ning kas on ka põhjalikumalt uurides selgunud, et vanus surres oli KÕVASTI liialdatud? Nimelt tekitas minus segadust see, et esivanem Jukka Jakob suri väidetavalt 95-aastasena 1807. aastal (vastav märge nii personaalraamatus kui ka surmameetrikas). Kui siis tema varasema elu jälgi hakkasin otsima (lugesin läbi kogu 18. sajandi Võnnu kirikuraamatu, et eristada nimekaimud) ja olen nüüdseks veendunud, et tegu oli 69-aastaselt surnud inimesega. Tõsi, tal oli kaks pikaajalist abielu ja kirju elu, mis jättis võib-olla mulje, et ta on väga vana ja kõike siin ilmas näinud. Aga 26-aastane eksimus vanuse märkimisel tundub lausa uskumatuna...?

Ühes kihelkonnas, mille meetrikaid lappasin - ei mäleta enam, millises (Hageri? Simuna? või mõni muu...) - suri ühe pastori ajal inimesi vanuses 90-120 lausa hulgi. Ikka pea igas kuus heitis mõni selline aukartvas eas taat või memm hinge. Loomulikult tuleb sellistesse märgetesse suhtuda kriitiliselt. Pigem väljendab see kirikõpetaja veendumust, et tegemist on hirm-vana inimesega, kelle tegeliku vanuse kohta kirikuraamatutes infot pole (või ei viitsi otsida) ja keegi ei tea ka täpselt, kui vana kadunuke on.

Kindlasti leidus inimesi, kes tõepoolest 100-nda eluaastani suutsid välja elada ka 18.-19. sajandil, ent vaevalt neid kuigi palju oli - ka tänapäeval on see siiski ju pigem harukordne sündmus.

Revisjoni- ja surmakirjades olevatesse 90, 85, 100 jne vanustesse olen ma suhtunud ettevaatusega. Siin on üldiselt tegemist hinnangutega ja mida vanemaks saadakse, seda kiiremini pidavat aeg lendama (mulle ka tundub niimoodi ).
Aga väga eitavalt ei tasuks ka sellesse viitesse suhtuda: suure tõenäosusega on inimene elanudki üpris eakaks (st siis üle 70 aasta). Aga ma olen näinud ka 60ndates inimese surmapõhjuseks olevat "vanadus". Nii, et asjad on ikka suhtelised.
Samas on ka üpriski mitmed kõrged vanused tõeks osutunud (võib-olla mitte aastase täpsusega!). Nii et tasub kontrollida

Katsa kirjutas:Ühes kihelkonnas, mille meetrikaid lappasin - ei mäleta enam, millises (Hageri? Simuna? või mõni muu...) - suri ühe pastori ajal inimesi vanuses 90-120 lausa hulgi. Ikka pea igas kuus heitis mõni selline aukartvas eas taat või memm hinge. Loomulikult tuleb sellistesse märgetesse suhtuda kriitiliselt.

Jah mina suhtuksin ka hästi kriitiliselt. Kui üks 120 aastane kuus sureb siis ... ikka juhtub, kui kaks sellist sureb on juhus, aga kui ikka juba hulgi sureb, siis see on ju lihtsalt kriminaalne, peaks ütlema. Tuleb uurida, mis pastor see selline oli seal kihelkonnas, kas tal olid mingid omakasud sees, ja mis seal üldse tollal toimus

Tegelikult hingerevisionis olevad vanused on algusest peale hinnangulised ja selle tõsiseltvõetavus ei peaks üldse mingi küsimus olema (vanuste osas ma mõtlen). Kui aga küsimuseks on surmameetrika ehk nagu dokument, siis fakt on see, et keegi ilmselt ikkagi suri sel päeval. Seda võiks ehk tõsiselt võtta. Kui seal ka vanus antud oli, siis võib see olla mõningal juhul hinnanguline. Kui keegi ikka mitu pastorit üle elas ja siis ära suri ... viitsid sa jah kõik need kirikuraamatud läbi lapata, kas ta ikka oli 120 aastane või kõigest 69 aastat vana. See oleks hea tükk tööd, ning kui see inimene juba niikuinii surnud on, mis tähtsust sel enam siis.
Paraku meil uurijatel pole aga mingeid andmeid selle kohta, et keegi konkreetne inimene ei võinud tõepoolest 120 aastaseks elada. Isegi kui selliseid justkui hulgi oli, äkki üks neist oli õige vanusega ... kuidas me saame öelda, et ei olnud ... siis oleme meie ka ju hinnangulised.
Kirja võimegi panna, et selle allika järgi oli surres vanus 120 aastat. Siis on kõigil uskmatutel võimalus ise üle vaadata ja oma hinnang anda, samalajal ei naeruväärista ma ennast ka. Kui neid variante veel koguneb, siis paneksin mina need ka kirja. Mis sa ikka muud teha oskad

Surmapõhjus vanadus. Sellesse mina suhtuks niimoodi, et surm polnud vägivaldne ega õnnetusjuhtumi tagajärel, samuti pole teada mingisugust haigust, mida inimene oleks põdenud. Päris imikule seda ei pandud, aga väga vana ei pidanud selleks ka olema.
Tänapäeval on arstid välja mõtelnud juba terve rea väljendeid, mida surmapõhjuseks märkida juhul, kui inimene lihtsalt suri ära - sest tänapäeval sellist asja olla ei saa.

Pisut off-topic, aga mina olen näinud 1940ndatest pärit surmatunnistust, kus surmapõhjuseks oli "hingamise lakkamine". Võta nüüd kinni....

Terv,

PR