Perekonnaajaloo foorum

Selline aruteluteema tekkis, et mida üldiselt arvatakse vallaslaste probleemist. Nimelt on sellistel juhtudel märgitud meetrikasse kindlasti ema ja mõnedel juhtudel ka, et isa olevat nimeliselt SEE.

Kui tõsiselt selliseid väiteid peaks võtma. Tihtilugu ei selgu seegi, kas ema isa ütles, kes lapse isa on, või kasutati selleks teisi "allikaid". Eks paljudel juhtudel oli emal ka sundseis, kellegi nime ju pead ütlema ... muidu arvatakse, et naine on päris ... ... niikuinii arvati. Mõnedel juhtudel ju tõesti ei tea emagi, kes on tema lapse isa, aga ärme nii keeruliseks asjaga läheme.

Kuidas olete sarnased olukorrad lahendanud? Kas sellised märkused isa kohta jätate oma koduses dokumendis kuhugi märkuste alla või aktsepteerite te seda kui fakti elik lähebki isana kirja ja uurite tolle mehe esivanemad kuni Põhjasõjani välja ja kui saab siis kaugemalegi.

mul on 1878 sündinud hõimlane, kelle ema paar aastat hiljem vallakohtu kaudu väidetavalt isalt alimente nõudis (selle dokumendi jälile sain AIS'ist - Tartust sain ka skännid, paraku päädis vallakohtu otsusega, et kuivõrd ema pole üldse tolle valla elanik, siis nagu asja suurt ei olegi). sellise asjade käigu puhul julgesin arvata, et tegu siiski isaga (ehkki ega ei tea, aga sama probleem on ju ka abielusideme olemasolu korral).

Enda vanaema ütles lapse kohta, et isa AFANASSI. Rohkem sünnitunnistuses kirjas pole. Eks pean siis seda infot aktsepteerima ja nii ongi minu vanaisa lihtsalt AFANASSI. Ja uus surnud tee puus olemas...

passer urbanus kirjutas:...aga sama probleem on ju ka abielusideme olemasolu korral.

Just. Ainuke üpris kindel viis leida geneetilised esivanemad, on minna ema-ema-ema... liini pidi. Kõik isadustega seonduv on lihtsalt tõestamatu. Mina arvan, et kui vallaslapse isa on praosti poolt ülessehkendatud, siis võib selle rahulikult puusse sisse kanda.
Muidu läheks ka elusolevate sugulaste sissetoksimisega raskeks, praegu ju lastega tüdrukuid palju - kirikuõpetaja nimetaks seda kindlasti pordueluks, nemad aga vabaabieluks .

Mulle on jäänud mulje, et mõned hingekarjased üritasid vallaslaste isasid kirja panna ka tunduvalt usinamalt kui teised, näiteks Rõuge kirikuõpetajad olid tolles asjas vist suisa eesrindlased ja seda läbi aegade. Sünnimeetrikas on jah kirjas ainult ema, kuid personaalraamatutes leidub sageli täiendav märkus (c.VI jne) nii ema kui ka väidetava isa juures. No ja olen need isad siis ikka "puusse" ka kandnud, tõsi, koos selgituse ja allikaviitega.
Rõuge hilisemas personaalraamatus kasutatakse vabaabielu kohta väljendit "metsikus abielus".

Ingrid.Raudsepp kirjutas: Rõuge hilisemas personaalraamatus kasutatakse vabaabielu kohta väljendit "metsikus abielus".

See on otsetõlge saksakeelsest Wildehe

Assar kirjutas:Selline aruteluteema tekkis, et mida üldiselt arvatakse vallaslaste probleemist. Nimelt on sellistel juhtudel märgitud meetrikasse kindlasti ema ja mõnedel juhtudel ka, et isa olevat nimeliselt SEE.

Kui tõsiselt selliseid väiteid peaks võtma. Tihtilugu ei selgu seegi, kas ema isa ütles, kes lapse isa on, või kasutati selleks teisi "allikaid". Eks paljudel juhtudel oli emal ka sundseis, kellegi nime ju pead ütlema ... muidu arvatakse, et naine on päris ... ... niikuinii arvati. Mõnedel juhtudel ju tõesti ei tea emagi, kes on tema lapse isa, aga ärme nii keeruliseks asjaga läheme.

Kuidas olete sarnased olukorrad lahendanud? Kas sellised märkused isa kohta jätate oma koduses dokumendis kuhugi märkuste alla või aktsepteerite te seda kui fakti elik lähebki isana kirja ja uurite tolle mehe esivanemad kuni Põhjasõjani välja ja kui saab siis kaugemalegi.

Noh kõige kindlam meetod suguluse kindlakstegemiseks oleks siis DNA-testiga . Et kui on sünnitunnistusele kantud väidetav isa, siis järelikult peab olema aegu hiljem ka sarnaseid geene selle väidetava isa elusate sugulastega . Ma ei tea muidugi kuivõrd jabur see mõte bioloogilisest vaatepunktist lähtuvalt oleks . Arvatavasti tuleks siis mingilt kõige vanemalt sugulaselt DNA võtta, kes sellega nõus on ja on niiöelda puhtavereline ehk siis omab täiesti kindlaid suguvõsa tunnuseid nagu kotkanina jne . Ja kuivõrd usaldusväärne see test näiteks oleks kui uurida näiteks 150 aastat tagasi sündinud vallaslapse väidetavat isadust . Võtta kirjaliku loa alusel näiteks selle vallaslapse noorimalt lapselt DNA-proov, sest mitu põlvkonda edasi võib test juba mitte enam nii "puhas" olla .

Ega arvatavasti siin muid võimalusi polegi tõe selgitamiseks . On ju ka tänapäeval võõraid lapsi suvalistele meestele tahetud kaela määrida, alimentide pärast, mida mingi võõras mees siis maksma peaks . Nii et siin võib ju nämmutada lõputult, et kuidas ikka peaks ja keda uskuda, kas isa,ema või külarahvast . Isegi võib ju sedasi olla, et osad vabameelsemad kirikuõpetajad panidki andmetesse kirja selle, kelle peale ema näitas ning peale ema südametunnistuse vanasti ju muid tõe jaluleseadmise võimalusi tegelikult ju polnudki . On ju ka tänapäeval isasid, kes ei taha omaks võtta , et temal on lapsi väljaspool abielu ning neile nii juriidilise kui bioloogilise põlvnemise alusel alimente maksta .

Muidu seda teemat võimegi lõputult nämmutama jääda, sest kindlasti võis olla pastoreid, kes karmilt kõik lastega tüdrukud litsideks tembeldas ning isegi kui lapse isa oli tõepoolest see, kelle peale ema näitas ja isa omaks ei võtnud, siis võidi sinna kirikraamatusse kirjutada ükskõik mida . Nii et kõik, mis personaalraamatus kirjutatakse ei pruugi alati tõsi olla, kuigi seda on ka äärmiselt raske hinnata kui suur osa nendes raamatutes kirjutatu vale on . Sisuliselt oli ju naise sõna mehe sõna vastu .

Mul selline küsimus, et kui tõenäoline on et, vallaslapse ristimisel vaderite nimekirjas esimesena märgitud isik lapse tõenäoline isa on?
Eriti äratab kahtlust see kui mõlemal sama eesnimi on, ja pealegi esimese vaderi perekonnanimi kogu sugupuus täiesti võõras on

põhimõtteliselt ei saa välistada, aga siiski pigem mitte - s.t. sellist hüpoteesi võib püstatada aga tõestuseks seda kindlasti pidada ei saa.

see, et laps saab (esimese) vaderi nime, on mingitel aegadel mingites kohtades reegel. reeglit rikutakse siis, kui peres sellise nimega laps juba olemas on.

eestipagan kirjutas:...kui tõenäoline on et, vallaslapse ristimisel vaderite nimekirjas esimesena märgitud isik lapse tõenäoline isa on?

Sellel mõttel peaks küll tõepõhi alt ära olema. Mõningates kohtades loodeti titele teatud ristinime pannes suure õnne, austuse ja rikkuse sisse sattumist, seepärast valiti antud nimega vader ja asetati ta esimesele, austatud, kohale. Üldse, tundub mulle, üritati vaderiks saada enda suhtes pisut kõrgemalseisvaid tegelasi, kuigi oli üpris teada, et kui hiljem laps vallasasjaks sai, ehk siis kaotas surma läbi isa, siis anti ta üsna suvalise talu peresse kaswandikuks. Pole kordagi kohanud, et keegi vaderitest oleks oma ristilapse täisikka aidanud. Kuid, kindlasti võib see paikkonniti ka erineda... .
Aga et tütrele tite teinud meest oleks austatud ja vaderiks palutud, ei, sellist asja pole kohanud.