POSTIMEES
15.09.1932
Heeringalaevad saabuvad koju.
Püügihooaja tagajärjes siiski rahuldavad.
Eile saabus AS Kalandusele kojusõitvalt heeringalaevastikult raadiogramm, et laevastiku laevad on Tallinnast 200 miili kaugusel merel ja jõuavad Tallinna pärale neljapäeval kella 5 või 6 paiku. Kohalejõudva heeringalaevastiku koosseisus on "Eestirand", "Põhjarand", "Läänerand" ja "Harjurand", kuna "Virurand" eraldus teekonnal teistest ja sõitis Bergeni, et Norra heeringapüügi eksperte maale lasta. "Virurand" saabub Tallinna mõni päev hiljem.
Üldse on heeringalaevastik püügihooaja jooksul püüdnud heeringaid 21611 tonni. Peale selle om püütud veel muid merekalu. AS Kalanduse lootused on täiesti täide läinud, sest heeringasaak katab tehtud kulud. Kuid värske heeringa vajamisel on väike puudujääk. Üldiselt on selge, et seda püügihooaega tuleb võtta õppehooajaks, ning seesuguste tulemustega võib täitsa rahule jääda. AS Kalandus võib täitsa julgesti tuleval aastal oma tegevust heeringapüügi alal jätkata.
POSTIMEES
17.09.1932
Heeringapüüdjad jõudsid koju.
Kordaläinud püük- 21 000 tünni.
Tuleval aastal jälle heeringapüügile
Üleeile õhtul kella 6 paiku saabus Tallinna tagasi Eesti heeringapüügi emalaev "Eestirand". Kuna laeva sissesõidu aeg oli enamvähem täpipealt täpselt ette teada, oli selleks ajaks kaugelt üle 2000 inimese emalaeva vastu võtmas. Kalalaevastiku teised laevad "Läänerand", "Põhjarand", ja "Harjurand" on jäänud maha Kopenhaageni, kus kõik laadung pidi laaditama ühele laevale kokku. Viies heeringapüügi laev "Virurand" sõitis Bergeni, et koju viia heeringalaevastikus täätanud Norra eriteadlasi.
Üleeile saabunud "Eestirand" tõi kaasa heeringaid umbes 14 500 tünni. Kokku on Eesti heeringalaevastik püügihooajal püüdnud üle 21 000 tünni heeringaid. Kuna aga heering tünnides tuleb ümber laduda, siis loodetakse saada heeringaid umbes 16 000 täistünni.
Nagu jutuajamisel heeringapüüdjatega selgub, ollakse tänavuse püügihooajaga rahul ja kui tänavust saaki õnnestub täielikult realiseerida, siis tahetakse tuleval hooajal jälle asuda Islandi vetesse heeringapüügile.
Muuseas on selgunud, et osa heeringaid on võimalik realiseerida välismaal. Nii näiteks on heeringamüük Leedusse juba kindel, toll ei ole liiga kõrge. Leedu toll heeringatele on tünnilt 5 kr.
Peale Leedu olevat lootusi heeringaid müüa ka veel Rootsi.
POSTIMEES
06.08.1933
Eesti heeringalaevastik püügiretkel.
Eesti heeringalaevastik on praegu pinevalt tegevuses. Alljärgnevalt kirjeldab retke hädaohtu ja püügi põnevat käiku "Postimehe" kaastööline, kes sõitis kaasa heeringalaevastiku emalaeval "Eestirand". Teatavasti võtab meie lehe kaastöölisena heeringalaevastiku sõidust osa Tartu Ülikooli zooloogia vanem assistent. U.Määr
Kõigepealt mõnda teekonnast.
Danzigist väljume vastu õhtut, ööseks jõuame Daani väina. Kogu sõidu ajal paistab Norra rand, edasi Ghetlandi saared, Jörer ja lõpuks Islandi Langenessi poolsaar. Ka kogu püügi ajal ei kao maa täiesti silmist, nii on purunenud unistus, viibida Atlandi ookeanis, ulgumerel, kus ei näe muud kui vett ja taevast.
Daani väina võib meresõidu tiheduse poolest võrrelda Inglise väina Lamancheiga. Iga veerandtunnis möödub meie laevast 1-2 aurikut või purjelaeva. Väin on kitsas, kõverajooneline, tugevate veevooludega ja meremärke-tulesid pilgub igast küljest, nii mõnigi kapten on sunnitud oma laeva ööseks ankrusse panema, et vältida kokkupõrkeid.
Meie 7000-tonnine "Eestirand" liigub kogu öö kapten Lepni osaval juhtimisel. Ööpimeduses paistab Daani saarestiku lame rand ja Kopenhaagen oma majesteetliku siluetiga.
Üldse kogu Daani rand on tihedalt alustatud, linn linna ja küla küla kõrval. Põllud nende vahel näivad korrapäraste, värviliste nelinurkadena. Säärast sinetavat metsa, kui seda võib näha meie rannikuil, ei näe siin üldse. Omapärase pildi pakuvad siin-seal laialipillatuna ??? kogumid. Daanlased armastavad veeta oma puhkeaega mererandades, telkides. Seda suvitamismoodust harrastab ka jõukas taanlane, eelistades telki moodsale luksuslikule suvilale, pansionile või hotellile.
Läheneme meie teekonna tähtsale punktile, tuletornile, mille kohal algab Põhjamere piir. Siit peale võivad laevu juhtida ainult kaugesõidu kaptenid. Tuletorn on madal ja paks ja asub lameda künka otsas. Oma kuju tüttu on tema meremeeste poolt ristitud "kullimammiks". Seda sõitu väikesest lombist suurde lompi pühitsetakse vääriliselt. On ilus päikesepaisteline ilm ja pealegi pühapäev. Kogu laeva koosseis, 149 inimest, on laevalael, küürimised, roostekloppimised, värvimised ja muud igapäevased toimingud on seismas. Käimas on mõningaid saladuslikke toiminguid. Esmakordsete sõitjate nägudelt peegeldub uudishimu ootus. Viimane saab varsti kroonitud pikahabemelise "Neptuni" ilmumisega kaptenisillale. "Neptuni" valge habe muutub veel valgemaks, kui kuuleb, et laeval on peaaegu sada "põrgulist", keda tulen nii kui kord ja kohus "ristida".
"Neptuni" käsutusse antud
ohvitser Heinman alustab ristimisele tulevate nimede ettelugemist. Esimene nimi. Surmavaikus. Tihedast inimkogust eraldub arglik näitsik. Tema on varustatud seebivahu, pintsli ja habemenoaga, mida hakata peale sääraste atribuutitega ühe naisinimese juures? Särgmisel silmapilgul on aga näitsiku nägu üleni seebivahus ja tema ise veetünnis. 3-tolline veejuga voolikust vajutab rabeleva õrnemasoo esindaja korraks vee alla. Heledat kiljatust saadavad pealtvaatajate lõbus naer ja hubased naljad.
Säärase protseduuri teevad läbi kõik järgnevad "põrgulised". Meeste juures tuleb tarvitusele juba habemenuga ja ei puudu ka kangemad ristimisvahendid, nii kui tõrv ja tahm. Minulgi ei olnud "Neptunile" esitada mingisuguseid tõendusi enda "puhtuse" kohta, nii tuli minulgi läbi teha üks allvee ujumine. Väga räbal tunne just ei olnud, aga siiski tundsin, et peale suplust kapteni poolt ulatatud viski maitses paremini kui kunagi varemalt.
Nüüd võis sõit alata Islandi suunas.
Järgmine päev. Tibab vihma, mis muutub õige pea uduks. Tõuseb ka "väike tuuleke". Näib, et nii mõnigi ristituist on jäänud "seesmiselt" mustaks ja selle tuleb see sisemus ohverdada kaladele. Aega on, käin kapteni juhtimisel rooli pidamas. See toiming näib iseenesest õige lihtsana, arvad: mis seal ikka on, lage meri puha. Vaatad vargsi kompassile- et selle nõiutud magneetnõel ka paigal seisaks!
Järgmine hommik. Udu on õige tihe. Kapten on ühe ööga habemesse kasvanud (muu seas, habe oli näfalapäevad ajamata). Läheduses olevat Ghetlandi saared.
Läbi udu ei näe "jala ettegi" ja kompassinõel, see keerleb kui vurr. Laev liigub siiski, olles kogu aeg ohus joosta otsa saartele. Kapten ei pane binoklit hetkekski käest, hingel 150 inimelu ja- kogu heeringaekspeditsioon nurjumas. Vannnub: "Kas või teosammul, aga ankrut sisse ei pane, kurrat!"
Õhtul 11.30 lahkun kaptenisillalt, et keerata end koisse. Lohutan end mõttega, et näeme hommikul Islandi randa. "Poole tunni pärast on udu läinud"- kostavad kapteni sõnad jumalagajätuks.
Täpselt kell 12 vaatan uniste silmega läbi illuminaatori- tohoh imet! Udu teps pole mitte enam. Respekt kapteni ees aina tõuseb! Läbi hommikuse une kuulen sireeni undamist. Eelmiste päevade ohtlik sõittiheda uduga ei ole veel ununenud, pead läbib mõte - laev on madalikule joosnud. Takseerin mõttes- laev ikka suur mürakas, ega ta nii pea tervena vee alla ei kao. Sireen undab edasi.
Olen rutem kui muidu koist väljas, riietunud ja leian end kaptenisillal, silm silma vastu kapteni ja tüürimehega. Mõlemad muigavad: "Näete, seal on heeringaparv ja selle taga Islandimaa."
Alarm on korraldatud püügimeeskonnale. Otsekohe algab esimene võrkude sissepanek. Üks Soome heeringapüügilaev istub siiski "künka" otsas.
Vaatan huviga tumedaid laike heledal merefoonil- heeringaparved. Analoogilne nähe on meil räimeparved.
Mäletan kord, 7 aastat tagasi, oli minul juhus jälgida Tsitre rannas räimepüüki. Räimed korraldavad samuti kui heeringad parvedena "mängimist". Neid mänge jälgivad kalamehed kõrgelt paekaldalt ja juhivad sealt võrkude sissepanemist. Heeringapüügi juures toimub juhtimine laevalt. Heeringas on sama kala mis räim, elaks meie räim siin, Islandi vetes, oleks ta heeringas, ja ümberpöördult. Sääraseid nähte on palju, kus kalaliigi vorm on tingitud miljööst, kus ta elab, käesoleval juhul peamisest vee voolavusest. Analoogoline näht meil näiteks: mere tint ja Peipsi tint, mere vimm ja Peipsi vimm jne. Vorm on muutlik, kuid instinktid jäävad samadeks, sellepärast räim liigub samuti parvedena kui heeringas.
Heeringate püügiviis on märksa täiuslikum kui räimede oma. Heeringaparve leidmisel piiratakse see võrguga ümber ja alt. Sünnib see järgmiselt: kahest paadist korraga visatakse võrk välja, lahusolevad paadid jooksevad kokku ja sulgevad nii võrgu. Peale selle tõmmatakse võrk köite abil alt kokku, moodustades nii hiiglavõrgu- kausi. Kuigi võrgu kõrgus on kuni 100 m , laskub heeringaparv sageli kuni 200m sügavuseni ja läheb sel moel võrgu alt läbi. Alt suletav võrk ei võimalda aga sellist heeringate allalaskumist. Säärane "võrk-kaus" tõmmatakse järjest koomale, seni kui temas "üldse enam vett ei ole", nii kui heeringapüüdjad seda ütlevad, vaid võrk on "kuivalt" kala täis.
Püügi ebaõnnestumise korral jääb sageli tunne, et heeringaid on küll, aga ei oska neid üldse välja otsida, tõeliselt on see aga nii, et kui heeringaparvi on, siis ei saa nad kunagi jääda silmapaari vahele.
Mul meelestub episood sõidult Saaremaalt mannermaale. Pime öö. Laev väljub Roomassaare sadamast. Madrus valgustab laeva ninas proshektorina kogu aeg merd.Meie vahel tekib järgmine kahekõne: "Milles asi seisab?". Vastus: "Laevatee on tähistatud, peab vaatama, et tähistele otsa ei sõida."- "Siin ei ole ju ühtegi tähist näha." Vastus: "Jah, kui ei ole tähist ees, siis ei näe, aga kui on, siis paistab." Nii on ka heeringaparvedega.
"Eestiranna" paatides teostab heeringapüüki üle 100 inimese. Käimas on omavaheline võistlus, mis sarnaneb hasartmängule. Esimese heeringaparve saabumine laeva pardale (7. juulil) oli omaette sündmuseks. iga paat läheb kohe rappimisele ja soolamisele.
Heeringate laevale toimetamisest ja nende esaspidisest saatusest järgmises kirjas.
Island, juuli 1933
POSTIMEES
07.09.
1933
Heeringalaev Jäämerelt tagasi
Emalaev 10 000 tünni heeringaga Tallinnas.
Kolmapäeva õhtupoolikul kell 6 oodati Tallinna saabuvat heeringalaevastiku emalaeva "Eestirand", millega oleks ühtlasi tänavu lõppenud heeringaekspeditsioon. "Põhjarand" ja "Läänerand" saabusid Tallinna juba varemalt, tuues kaasa 3000 tünni värskepüügi heeringat. "Harjurand", mille peal vähem heeringaid, sõitis Bergeni, et seal anda heeringapüügi võrgud parkimisele. See laev saabub Tallinna tuleval nädalal.
Kolmapäeva õhtupoolikul Tallinna oodataval "Eestirannal" peab olema peal 10 000 tünni heeringaid, mis kohe turule lastakse. "Läänerand" on jäetud täiesti seisma, kuna "Põhjarannal" meeskond peal, sest laevale loodetakse vedusid. Eestiranna" meeskonnast ja püüdjatest lastakse osa lahti.
Tartu sai uue saadetise heeringaid.
Nädala algul said Tartu ärimehed uue saadetise eesti heeringaid. Seekord saadi keeringaid, samuti kui esimene kord, 4 vagunit, umbes 400 tünniga. Kauaks sellest heeringahulgast Tartusse jätkub, on esialgu raske öelda. Kaupmehed arvavad, et uus saadetis heeringaid kiiresti läbi müüakse ka et Tartul tuleb olla peale seda jälle mõni aeg ilma Eesti heeringateta.
Heeringad väikemüügil on hinnalt endised, kuid tünnilt on nende hind 1 krooni võrra tõusnud.[/i]
POSTIMEES
08.09.1933
Eesti heerinast ei jätku.
Veerand kavatsetud saagist jäi saamata.
"Eestirand" saabus 10 000 tünniga Tallinna
Kolmapäeva õhtul jõudis Tallinna tagasi heeringapüügilt "Eestirand". Laeva arvatava saabumise ajaks oli sadamasse kogunud hulk vastutulijaid, kuid ootajad lahkusid pettumusega, kuna laev peatusreidil ja alles hilisõhtul tuli sadamasse. "Eestirand" tõi kaasa 10 000 tünni heeringaid, mis on suurem osa tänavusest püügist, kuna "Põhjarand" ja "Läänerand" varemalt tõid kokku umbes 3000 tonni. Kuna kavatseti püüda üldse 16 000 tünni heeringaid, siis jääb sellest kvantumist puudu 25 protsenti. On märkida, et suurematel heeringapüüdjatel (Islandil, Shotis jne) tänavu heeringasaak on olnudväiksem kui eelmisel aastal, sest sügise tulekul ja vee jahenemisel kala kandub mujale. Ka teeb edukale püüdmisele suuri takistusi sügisene tuul ja torm.
Kuna heeringalaevastik ei suutnu püüda ettenähtud kvantumit, siis tekib tänavu heeringa alal kindlasti puudujääk, mida aga AÜ Kalandus kavatseb sisse tuua välismaalt. Läinud aastal veeti meie heeringat välja Lätti, Leetu, Danzigi ja Tsehooslavakkiasse ja ka tänavu on tulnud nõudmisi Rootsist, kuid kahjuks ei ole anda kaupa.
Kalandus loodab välisheeringa sissetoomiseks hankida valuutat oma laevade töölerakendamisega välisvedudele. "Eestirannale", kui suuremale laevale, on tasuvad ainult pikemad sõidud, millede saamiseks olevat ka väljavaated.
"Harjurand", nagu teada, sõitis vahepeal Bergenisse ja temal viibib ka "Postimehe" kaastööline, Tartu Ülikooli assistent U.MÄÄR, kes toob kaasa väärtusliku kollektsiooni mitmesuguseid mereelukaid ja meretaimi.