Eesti sugupuu-uurimine on elanud läbi mitu hiljutist vapustust. Olulisim neist on kahtlemata Saaga tulek, mille tähtsust amatööruurimisele on võimatu pisendada. Mäletatavasti nägi sugupuu-uurimine veel kümmekond aastat tagasi välja niiviisi, et säilikute uurimiseks tuli üldjuhul minna Tartusse arhiivi, seal oodata kuni säilik sulle kätte toimetatakse, veidi lapata ja siis pandi arhiiv selleks päevaks kinni. Pidev arhiivi külastamine oli mõeldav vaid nendele, kel palju vaba aega ja/või kes elasid Tartus. Seoses Saagaga jääb ära Tartu vahet pendeldamine, samuti saab säiliku kätte sekunditega (mis pole väheoluline), säilikuid võib uurida ka öösel jne. jne.
Saaga kasutamise hõlpsus on ilmselt suurendanud nende arvu, kes omal käel sugupuud uurivad, rohkem, kui misiganes muu faktor. Samuti on sugupuu-uurimise alased edusammud läbi Saaga kasutuse kordades suuremad. Mõned aastad tagasi kordasin oma ühe sugulase uurimust, kes oli sugupuud uurinud XX saj. algupoolel. Arvan, et sain samad andmed, mis tal puus olid, kätte maksimum paari päevaga. Kuna uurimine on tulemuslikum, uuritakse tihti ühe esivanema kõrval juba mitmeid. Saaga tõttu on ka uurimisalane vilumus kiirem välja arenema, kindlasti ka sellepärast, et sellesamuse foorumi vahendusel on alati võimalik abi küsida; aga ilmselt jõuab igaüks läbi paarikuulise Saaga-kogemuse tasemele, kus ta seda välist abi väga harva vajab.
See, et Saaga on väga olulisel määral tõstnud sugupuu-uurimise efektiivsust ja massilisust, on tegelikult nii ilmne, et ilmselt ma siin kedagi sellega ei üllata. Tahtsin rääkida järgmisest:
Üldjuhul leiab Saaga abiga oma kaugemad esivanemad kas XVII sajandi lõpust või XVIII algusest. Muidugi on olukordi, kus see pole võimalik, nt. rahva liikumine kihelkondade vahel XVIII sajandil pole enamasti dokumenteeritud, mõnedes kihelkondades on lünklikud allikad jne., aga pigem on need erandlikud situatsioonid. Kui on õnnestunud leida esivanemaid nii kaugest ajast ja on püütud uurida rohkem kui ühte, siis on paratamatult tulemus see, et sel ajahetkel tolles piirkonnas elanud rahvast on pooled esivanemad ja ülejäänud hõimlased.
Kui teil on õnn leida keegi, kes on samamoodi samale piirkonnale pühendunud, siis leiate andmete võrdlemisel muidugi, et olete temaga sugulus- ja hõimlusliine pidi risti-rästi seotud.
Paraku on selliseid kaasuurijaid suhteliselt raske tuvastada ja veel raskem on omavahel andmeid võrrelda.
Siin tulevadki mängu ühiskasutuskeskonnad nagu näiteks Geni (kuuldavasti on taoliseid veelgi, aga mul on kogemusi selle ühega, ja eestlasi on seal ametis kõvasti), mille läbi on oma uurimistulemuste jagamine ja ka uurimine ise võimalik viia täiesti uuele tasemele.
Pakun, et nii nagu traktori tulek saatis pensionile hobuse ja Saaga saatis pensionile veel kümmekond aastat tagasi ainuvõimalikuna näinud "käsitsi" uurimise, nii muudavad Geni jmt. keskkonnad anakronismiks kodused andmebaasid, mida päev-päeva järel täiustatakse ja mida keegi peale selle koostaja suurt ei näe, v.a. ehk suguvõsa kokkutulekuil.
Kui te ise kapist välja ei tule, siis teeb seda teie eest varem või hiljem keegi teine, võtame kasvõi hästi tuntud Kuldkeppide sugupuu, mis on Genis juba praegu suuremas mahus üleval (ja kasvab muidugi kiiremini) kui kodulehel, kus ta üle kümne aasta on olnud (ma räägin siinkohal vaid põlvnemisinfost, eks ole, mitte pärimuslikust materjalist, mille maht on Kuldkeppide suguvõsauuringu puhul suisa erakordne) ja tegelikult ei ole seda Genis teinud mitte Andrus Hans Kuldkepp või Urmas Haud.
Me teame intuitiivselt niigi, et kõik on kõigiga sugulased, seda ütleb meile lihtne matemaatika. Pakun, et järgmine
tõdemus, mis tuleb omaksvõtmisele, on see, et kõik on kõigiga igat pidi sugulased. Põhimõtteliselt pole siit enam väga kaugel ka täieliku eestlaste põlvnemisinfo kaardistamine.
Ups, kirjutise lõpuosa läks vist pisut propagandistlikuks kätte
) nagu tegeletakse harrastusspordigagi - kellelgi teisel ei pea sellega asja olema.
