Oot-oot, pidage nüüd hoogu. Asi ei ole nii hull, kui paistab. Saaga, ehk täpsemalt Rahvusarhiiv koos oma struktuuriüksustega allub täpselt samamoodi seadustele (sh. isikuandmete kaitse) nagu ükskõik kes suguvõsauurijatest. Arhiiv ei seisa ülalpool seadusi.
Isikuandmete töötlemist (andmekaitse seaduse mõistes hõlmab töötlemine mh. ka avalikustamist) peale isiku surma reguleerib seaduse § 13, mis kõlab nii:
§ 13. Isikuandmete töötlemine pärast andmesubjekti surma
(1) Pärast andmesubjekti surma on andmesubjekti isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti pärija, abikaasa, alaneja või üleneja sugulase, õe või venna kirjalikul nõusolekul, välja arvatud juhul, kui isikuandmete töötlemiseks nõusolekut ei ole vaja, või juhul, kui andmesubjekti surmast on möödunud 30 aastat. Mitme pärija või muu käesolevas lõikes nimetatud isiku olemasolul on andmesubjekti isikuandmete töötlemine lubatud neist ükskõik kelle nõusolekul, kuid igaühel neist on õigus nimetatud nõusolek tagasi võtta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekut ei ole vaja, kui töödeldavateks isikuandmeteks on üksnes andmesubjekti nimi, sugu, sünni- ja surmaaeg ning surmafakt.
Ma usun, et võib päris kindel olla, et Saaga materjalidest leitavad isikud on surnud kauem kui 30 aastat tagasi, s. o. enne 1979. a.
Pangem tähele veel seda, et lisaks isikuandmete kaitse seadusele reguleerib arhiivindust veel eriseadus - arhiiviseadus, mis täpsustab juurdepääsutingimusi arhiivimaterjalidele § 42 lg 2 ja 3
§42. Juurdepääsupiirangud
....
(2) Delikaatseid isikuandmeid sisaldavale arhivaalile on juurdepääs võimalik kohtu nõudmisel või juurdlus- või eeluurimisorgani või asjaomase isiku kirjalikul loal või pärast tema surma tema abikaasal, vanematel, lastel, lastelastel, vendadel ja õdedel ning teistel isikutel ja asutustel isikuandmete kaitse seaduse ( RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833; 2000, 50, 317) ja avaliku teabe seadusega ettenähtud alustel ja korras ning kooskõlas vastavat valdkonda reguleerivate seadustega.
(3) Delikaatseid isikuandmeid, mis käsitlevad isiku tervislikku seisundit ja seksuaalelu, ja lapse põlvnemise saladust sisaldavale arhivaalile kehtib juurdepääsupiirang 30 aastat, alates isiku surmast, või 110 aastat, alates isiku sünnist, kui isiku surma pole võimalik tuvastada, või 75 aastat, alates dokumendi tekkimisest, kui isiku surma ega sündi pole võimalik tuvastada.
...
Seega - 1899 või 1910 või 1920 surnud sugulase kohta käiva info avaldamisega ei riku keegi ühtegi seadust, ei arhiiv ega ka suguvõsauurija.
Iseasi on muidugi see, kas keegi tahab näiteks oma 30 ja pisut enam aastat tagasi surnud esivanema kohta kõiki üksikasju avaldada. Vot siin ongi see koht, kus mängu peab tulema isiklik taktitunne, delikaatne lähenemine ning võimalike elusolevate asjaosaliste-(lähi)sugulaste tunnetega arvestamine.
Ega's ma tahagi väita, et iga meetrika vm. kirikuraamatu viimane kui üks kanne kajastab garanteeritult ainult 30 aastat tagasi surnud inimeste eluloolisi andmeid. Jah, ma tean, et Saagas on üleval ka meetrikaid, mis on sellised piiripealsed või küsitavad - inimesed, kes neisse kantud, võivad vähemalt teoreetiliselt elus olla. Samas - sünnimeetrika andmed ei kujuta endast delikaatseid isikuandmeid isikuandmete kaitse seaduse mõttes. Isegi mitte lapse põlvnemise saladus pole kuigivõrd ohustatud - lapsendamist seal ju ei dokumenteerita. 