Perekonnaajaloo foorum

Minu teada ei ole siin foorumis kirjeldatud kirikuraamatute käekäiku ja saatusi. Kuidas neid on kaotatud, kuidas hoitud ja kuidas leitud. Mind ajendas seda teemat tõstatama lugu Pöide kiriku meetrikatega (1727-1752). Nimelt avastas keegi kodanik 1921 aastal Kuressaare turul ühe müüja laual dokumendikogumi. Lähemalt uurides siis selguski, et tegemist on kirikuraamatutega. Müüja olevat plaaninud raamatu lehti kala pakkimiseks kasutada. 1933 aasta lõpus anti raamat üle Riigi Arhiivile.
Uskumatu, kui kerge on taoline info kaduma ja milline ime, et meil neid materjale sellises ulatuses siiski alles on. Kui palju raamatuid on aja jooksul pliidi alla tule hakatiseks läinud ja kui palju kuivkäimlas juppidena naela otsas lõpetanud, seda me kahjuks ei tea

Äkki on veel kellelgi selliseid lugusid?

Andrus A kirjutas:Minu teada ei ole siin foorumis kirjeldatud kirikuraamatute käekäiku ja saatusi. Kuidas neid on kaotatud.../... kui palju kuivkäimlas juppidena naela otsas lõpetanud, seda me kahjuks ei tea

Õnneks ei kasutanud meie eesläinud kuivpeldikuid vist eelmise sajandi alguseni kuigi aktiivselt. Käidi ikka põlluservas ja talvel laudas (vaevalt sel ajal ka paberit antud otstarbeks tarvitati) 8) .
Ja kirikuraamatute peldikus pruukimise vastu oli siiski vist kartus Vanajumala ees, ma arvan, aga see on spekulatsioon muidugi.
Kala pakkimiseks võis see sobida siiski, sest mis sa selle vanapaberiga ikka teed, kui kõik seal ülestähendatud juba ammu Suure Vaimu juurde läinud .

Iseenesest põnev lugu, mis Andrus rääkis.

Heietan siis pikal pimedal sügisõhtul samutri mõningad jutte ja mõtteid.

1. Tavapärane põhjus, miks kirikuraamatuid ei ole leida, on reeglina kirikute / pastoraatide põlemine. Mind huvitavatest kihelkondadest on nii kannatada saanud Karja (ca 1833), Muhu (ca 1762) ja suure tõenäosusega ka Käina (ca 1941). Muhu puhul teab Ülo Rehepapp veel lisaks rääkida, et pärast Põhjasõda olla tolleaegne pastor venelaste eest koos kogu pastoraadi olulise varaga, kirikuraamatud sealhulgas, laevaga Rootsi poole teele asunud, aga ilmselt sinna mitte jõudnud....Sama saatus olevat tabanud ka Reigi (ja v-olla ka Pühalepa kirikuraamatuid), aga mõnevõrra varem, Suure Katku aegadel.

2. Käina osas loodan mingile imele, et 1941 kõik tänaseni teadaolevalt hävinenud kirikuraamatud seda siiski ei teinud, vaid on ikkagi kusagil peidus. Asi lihtsalt selles, et olulises osas on nad säilinud (oleks nad ära põlenud, oleks see ilmselt juhtunud kõikide köidetega), kindlasti olid "hävinud" meetrikad olemas personaalraamatute pidamise algusajal (1835) ja lõppeks on mingid fragmendid (nt Käina pastorile sissetulnud kirjad ja väljaläinute register 1818 - ca 1845 jõudnud Hiiumaa muuseumi).

3. Juhuslikult taluperesse sattunud sagase iseloomuga kirjalik vanavara sai kõvasti kannatada ka veneaegsete vanapaberikogumis kampaaniate käigus. Kilod tulid täis saada ja nii sattus kardetavasti igasugut väärtuslikku materjali ümbertöötamisse....

4. Väidetavalt olla Haapsalu pastor (id?) 1600ndatel pärast meetrikaraamatu köite täissaamist lihtsalt tulehakatuseks saatnud. Kui kuningas käskis, et tuleb meetrikaid pidada, siis seda ka tehti, aga erilist point'i selles ei nähtud.

5. Eks ka Eesti arhiivid sisaldavad mitmesuguseid leide. Vt näiteks Kairit Henno Jaani khk priinimedest rääkiva raamatu eessõna, kust selgub, et osa teadaolevalt "hävinenud" hingeloenditest tulid välja suhteliselt kummalisest fondist Eesti Rahva Muuseumis....

Terv,

PR

Olen sirvinud Narva vanu ajalehti ja leidnud sellise artikli:
Narva Znamenja koguduse preester Koltshin on jätnud täitmata meetrikaraamatud aastatel 1917-1926.Selle eest on ta võetud vastutusele ja kuna tema tööga koguduses ei oldud rahul,siis ta tagandati ametist 1929 a. Samas kirjutati ka seda et koguduse liikmed kes sel ajavahemikul sündinud,surnud,abiellunud seal koguduses,dokumente ei saa kuna seda pole võimalik enam tõestada.
Malle

malle kirjutas:Olen sirvinud Narva vanu ajalehti ja leidnud sellise artikli:
Narva Znamenja koguduse preester Koltshin on jätnud täitmata meetrikaraamatud aastatel 1917-1926.Selle eest on ta võetud vastutusele ja kuna tema tööga koguduses ei oldud rahul,siis ta tagandati ametist 1929 a. Samas kirjutati ka seda et koguduse liikmed kes sel ajavahemikul sündinud,surnud,abiellunud seal koguduses,dokumente ei saa kuna seda pole võimalik enam tõestada.
Malle

Ma täitsa kujutan ette, milline jama sellest võis tekkida?
Kindlasti annab see preestri "laiskus" tunda tänaseni. Loodetavasti üritati puuduvad andmed siiski tagantjärele kätte saada.

See nüüd ei puuduta küll kirikuraamatuid, kuid lugesin hiljaaegu arhiivis säilikut, mis muuhulgas sisaldas Tallinna linnavalitsuse ja ühe allasutuse vahelist kirjavahetust.
Asja ajamisel oli kasutatud vana paberit ja selle teisele poole masinkirjas tekst peale kirjutatud. Mittevajalik osa ehk varasemalt trükitud tekst oli pliaatsiga maha tõmmatud.

Ma, arvan, et omal ajal olid inimesed lihtsalt pragmaatilisema mõtlemisega

Samas need teisedpooled sisaldasid ikkagi suhteliselt
huvitavat teksti. Paraku ainult ise ei uuri seda valdkonda eriti.