Türgi eestlased
Postitatud: Kolmapäev 23. Jaanuar 2008, 14:36:01
Olen huvitatud Türgi (Karsi) eestlaste ajaloost ja konkreetsemalt otsin andmeid Karsi eesti küla elaniku Anton Artuse võimalike järeltulijate kohta.
Kars oli 1878-1917 küll Vene tsaaririigi territoorium. Karsi Eesti asunduse (Uus-Estonia) saatus oli aga sedavõrd erandlik, et vääriks foorumis ilmselt eraldi rubriiki, mille pealkiri võiks olla Türgi (või Türgi eestlased). Algatuseks toon põgused taustandmed toetudes põhiliselt Aarand Roosi raamatule „Jumalaga Kars ja Ersurum”.
Kars on piirkond Armeenia südamaal. Karsi linn oli lühikest aega 928-961 Armeenia pealinn ja sada aastat 963-1064 eksisteeris Karsi armeenia väikekuningriik. (Viimati oli Kars Armeenia käes 1919-1920.).
Karsi piirkond liideti Venemaaga 1877-1878. aastal Vene-Türgi sõja tulemusel 3. märtsil 1878 sõlmitud San-Stefano rahulepingu alusel. Vene võimud ei soosinud Türki lahkunud moslemitest tühjaksjäänud maade asustamist armeenlaste poolt. Karsi asustati venelasi ja kreeklasi ning protestantlikke valgevenelasi (malakanid), sakslasi ja eestlasi. Moslemitest elas Karsis türklaste kõrval veel, kurde, turkmeene ja karapapahhe (azerite suguharu).
Suurem osa Karsi rännanu eestlasi pärines Virumaalt ja kõige enam Rägavere vallast Põlula mõisast. Rakverest asuti rongiga teele 22. aprillil 1885. Doni äärsesse Rostovisse jõudes oli toidumoon ja raha otsas ja kohalikud võimud kandsid hoolt. et väljarändajad nälga ei sureks. Kuna Põhja-Kaukaasias enam vabu maid ei leidunud jätkati 1886. aasta kevadel teekonda edasi Karsi ringkonda. Mais 1886 rajatigi 5 kilomeetri kaugusel Karsi linnast eesti küla Uus-Estonia (Novoestonka) Asunduses oli siis 84 eesti peret ja 282 inimest. Tollasest Uus-Estonia asunduse ja selle elu-olust on andniud parima ja ilmekama ülevaate seda mitmel korral külastanud õpetaja August Nigol Postimehes 8.09.1916. ( http://dea.nlib.ee/index.php?lid=1&byea=1916&bmon=9 )
I Maailmasõja puhkedes, jaanuaris 1915, kui Külla hakkas kostma türklaste kahurimürin, põgenesid eesti asunikud Karsi linna. Lõplikult tuli koduküla maha jätta 1918. aasta kevadel türklaste pealetungi ajal, kui enamus asunikke (21 peret ja 107 isikut) põgenas Tbilisi kaudu Põhja-Kaukaasiasse ja leidis peavarju eesti asunduses Livonias. Küla rüüstati türklaste ja kurdide poolt ja põletati maha. Kiriku olevat purustanud Karsi maist-1919-nov.1920 valitsenud armeenlased. Karsi jäänud eestlased erinevalt teistest kristlastest pääsesid sõja aegsetest tapatalgutest (Karsis tapeti 63000 armeenlast), kuna neid peeti sakslasteks.
1920. aasta lõpul hakkasid asunikud kodukülla tagasi pöörduma, kuigi selleks neile igasuguseid takistusi tehti. Külla jõudis tagasi 8 eesti perekonda umbes 50 inimesega.
Nõukogude Venemaa ja Türgi vahel 23. märtsil 1921 sõlmitud Karsi lepinguga läks Kars Türgi kooseisu. Seejärel kaotasid Karsi eestlased igasugused sidemed muude eestlastega ja pikaks ajaks ka kogu välismaailmaga. Kars kuulutati piiriäärseks välismaalastele suletud piirkonnaks.
1960. aastate algul oli endises Uus-Estonia asustus ametlikult nimetatud türgi nimega Karacaören. Küla enamus elanikke olid türklased. 40 majapidanisest kuulus eestlastele kolm.
1960. aastatel tekkisid kontaktid välisilmaga ja ka väliseestlastega. Kaks perekonda läks 1961. aastal NSV Liitu ja paljud nooremad eestlased tööle Saksamaale. 1969. aastal elas asunduses 6 eesti perekonda ja mitmeid segaperekondi. Karsi eestlasi elas sellel ajal Türgis, sealhulgas ka mujal Karsi maakonnas ning Karsi linnas ja Istambulis 58, neist eesti keele rääkijaid aga 20.
Aastal 2002 või ka praegu elab külas eesti päritoluga isikuid ilmselt neli: Olga, Petro, August ja Melissa Albuk. Petro ja Augusti ema Olga oskab pisut eesti keelt.
Kalmer
Kars oli 1878-1917 küll Vene tsaaririigi territoorium. Karsi Eesti asunduse (Uus-Estonia) saatus oli aga sedavõrd erandlik, et vääriks foorumis ilmselt eraldi rubriiki, mille pealkiri võiks olla Türgi (või Türgi eestlased). Algatuseks toon põgused taustandmed toetudes põhiliselt Aarand Roosi raamatule „Jumalaga Kars ja Ersurum”.
Kars on piirkond Armeenia südamaal. Karsi linn oli lühikest aega 928-961 Armeenia pealinn ja sada aastat 963-1064 eksisteeris Karsi armeenia väikekuningriik. (Viimati oli Kars Armeenia käes 1919-1920.).
Karsi piirkond liideti Venemaaga 1877-1878. aastal Vene-Türgi sõja tulemusel 3. märtsil 1878 sõlmitud San-Stefano rahulepingu alusel. Vene võimud ei soosinud Türki lahkunud moslemitest tühjaksjäänud maade asustamist armeenlaste poolt. Karsi asustati venelasi ja kreeklasi ning protestantlikke valgevenelasi (malakanid), sakslasi ja eestlasi. Moslemitest elas Karsis türklaste kõrval veel, kurde, turkmeene ja karapapahhe (azerite suguharu).
Suurem osa Karsi rännanu eestlasi pärines Virumaalt ja kõige enam Rägavere vallast Põlula mõisast. Rakverest asuti rongiga teele 22. aprillil 1885. Doni äärsesse Rostovisse jõudes oli toidumoon ja raha otsas ja kohalikud võimud kandsid hoolt. et väljarändajad nälga ei sureks. Kuna Põhja-Kaukaasias enam vabu maid ei leidunud jätkati 1886. aasta kevadel teekonda edasi Karsi ringkonda. Mais 1886 rajatigi 5 kilomeetri kaugusel Karsi linnast eesti küla Uus-Estonia (Novoestonka) Asunduses oli siis 84 eesti peret ja 282 inimest. Tollasest Uus-Estonia asunduse ja selle elu-olust on andniud parima ja ilmekama ülevaate seda mitmel korral külastanud õpetaja August Nigol Postimehes 8.09.1916. ( http://dea.nlib.ee/index.php?lid=1&byea=1916&bmon=9 )
I Maailmasõja puhkedes, jaanuaris 1915, kui Külla hakkas kostma türklaste kahurimürin, põgenesid eesti asunikud Karsi linna. Lõplikult tuli koduküla maha jätta 1918. aasta kevadel türklaste pealetungi ajal, kui enamus asunikke (21 peret ja 107 isikut) põgenas Tbilisi kaudu Põhja-Kaukaasiasse ja leidis peavarju eesti asunduses Livonias. Küla rüüstati türklaste ja kurdide poolt ja põletati maha. Kiriku olevat purustanud Karsi maist-1919-nov.1920 valitsenud armeenlased. Karsi jäänud eestlased erinevalt teistest kristlastest pääsesid sõja aegsetest tapatalgutest (Karsis tapeti 63000 armeenlast), kuna neid peeti sakslasteks.
1920. aasta lõpul hakkasid asunikud kodukülla tagasi pöörduma, kuigi selleks neile igasuguseid takistusi tehti. Külla jõudis tagasi 8 eesti perekonda umbes 50 inimesega.
Nõukogude Venemaa ja Türgi vahel 23. märtsil 1921 sõlmitud Karsi lepinguga läks Kars Türgi kooseisu. Seejärel kaotasid Karsi eestlased igasugused sidemed muude eestlastega ja pikaks ajaks ka kogu välismaailmaga. Kars kuulutati piiriäärseks välismaalastele suletud piirkonnaks.
1960. aastate algul oli endises Uus-Estonia asustus ametlikult nimetatud türgi nimega Karacaören. Küla enamus elanikke olid türklased. 40 majapidanisest kuulus eestlastele kolm.
1960. aastatel tekkisid kontaktid välisilmaga ja ka väliseestlastega. Kaks perekonda läks 1961. aastal NSV Liitu ja paljud nooremad eestlased tööle Saksamaale. 1969. aastal elas asunduses 6 eesti perekonda ja mitmeid segaperekondi. Karsi eestlasi elas sellel ajal Türgis, sealhulgas ka mujal Karsi maakonnas ning Karsi linnas ja Istambulis 58, neist eesti keele rääkijaid aga 20.
Aastal 2002 või ka praegu elab külas eesti päritoluga isikuid ilmselt neli: Olga, Petro, August ja Melissa Albuk. Petro ja Augusti ema Olga oskab pisut eesti keelt.
Kalmer