Paluks abi lugemise ning tõlkimise õigsuse kontrolliks

[Lembitu5]

Koroona tõttu sain veidi lisa vaba aega, et võtta käsile perekonna ajaloo uurimine. Töö käigus tuli hakata uurima Saagas kirjapandut, mis minu arust oma raskusastmelt ületab tunduvalt isegi maleülesannete lahendamise. Seejuures leidsin olulise teksti, mille interpreteerimise ning tõlkimise taset tahaks proovile panna Foorumi kogenud tegijate käes.
Minu poolt algtekstist Saaga EAA.1864.2.V-26:449?1170,909,952,406,0 välja nuputatud saksakeelsed laused:
Mäe Gustav ist iget Reif und entwegen born von so müssen kommissionieren unter Mäe Gast im Neu Riesenberg als sohn von Hofs Kutser Hans nach Genehmigung. Ann Frau Mäe ist von dem Gast Ruila heissen gehrung pothalt.
Mainitud lausete minupoolne tõlge eesti keelde:
Mäe Gustav on saanud küpseks (täisealiseks, st. 25 aastat vanaks, sest sündis 1770) ning seepärast omab sünnijärgselt õigust saada Mäe talu peremeheks Uues Riisiperes kui mõisa kutsari Hansu poeg pärast mainitud akti heakskiitmist. Mäe perenaine Ann (sündinud Ruilas kõrtsmik Matsi kasvandikuna [Saaga EAA.1864.2.IV-2:24?144,1183,996,76,0; seejuures ei suutnud kirja pandud tekstist mitte kuidagi kasvandikku tähendava sõnana välja lugeda sõna „zögling“, vaid ainult „zieling“(suunatud)]) on loobunud kõigist õigustest Ruila talukohale.
Olen äärmiselt tänulik igasuguse tagasiside eest, mis seondub mainitud teksti interpreteerimise ning tõlkimisega.

[Katsa]

Tegelikult on seal kirjas:
Mae Gustav ist izt Wirth und war bey der vorigen Revision unter dem Gut Neu Riesenberg als Sohn vom Hofs Kutscher Hans aufgenommen
Ann sein Weib ist von dem Gute Ruil hirher geheyrathet

Mäe Gustav on nüüd peremees ja oli eelmise revijsoni ajal kirjas Uue-Riisipere mõisas kui mõisa kutsari Hansu poeg
Ann, tema naine on siia tulnud abiellumise teel Ruila mõisast

Ann on Aufzieling - kasvandik.

Väljalugemisel tuleb alati arvesse võtta seda, et tegemist ei ole kaugeltki tänapäeva saksa kirjakeele reeglitele vastava tekstiga.

Balti aladel kõneldav saksa keel erines üsna tuntavalt mujal saksa keele aladel kõneldavatest keelemurretest. Balti saksa keel oli kujunenud aegade jooksul siia erinevatest piirkondades rännanud inimeste keelest, olles omamoodi kompott koos kohalike mõjutustega ja eripäradega. Teiseks oli iga kirjutaja erineva tausta ja haridustasemega, mõni kirjutas nii, teine naa. Seda enam, et ühtseid kindlaid reegleid siiski veel ei olnud. Seda tuleb tekstide väljalugemisel alati arvestada.

Ja veel - 18. sajandi lõpus elanud eesti talupoegade puhul ei saa rääkida mitte mngist "sünnijärgsest õigusest" või "õigusest talukohale". Toonased talupojad olid seisuselt valdavalt pärisorjad, ning neil polnud mitte mingisugust õigust praktiliselt mitte millelegi, kõige vähem kinnisvarale. Nad olid ise mõisniku omandis, neid võis müüa, osta, kinkida, pantida, vahetada jne.

[Lembitu5]

Suur, suur tänu, Katrin!!!
Panin ikka täiega puusse, vaatamata, et pingutasin rängalt. Kõige rumalam, et isegi välja lugemisega jäin hätta. Oleks mul saksa keel korralikult käes, siis võiks punnida, et ka see balti variant selgeks saaks, vastasel juhul on olukord lootusetu. Küsiks veel, mis tollane mõiste "peremees" endas ikkagi kätkes? Raske on uskuda, et seadustest ning reeglitest peeti nii rangelt kinni, et igasugused erandid olid välistatud. Kuidagi imelik on kujutada ühiskondlikku korda, mis on nii ideaalselt reeglipärane, et mitte mingite teenete eest mõisale (näiteks päästes mõisniku elu) ei olnud võimalik talu omanikuks saada. Mina näiteks lootsin, et kuna Gustavi isa oli eeskujulik mõisa kutsar, siis selle teene eest mõisale võis küll talu omanikuks saada pärast kutsari ameti maha panemist vanaduse tõttu.

[Katsa]

Talu peremees oli perepea, kes oli pandud talukohale kindlaks määratud suurusega maatükki harima, ja kellel lasus terve hulk koormisi - ta pidi tootma ja andma mõisale kõikvõimalikku talutoodangut, tegema teopäevi, maksma rahalist koormist jne. Kõik koormised olid üles loetletud vakuraamatus.

See Gustav on kirjas Vana-Riisipere mõisa talupegade hulgas, järelikult oli ta seisuselt pärisori. Vahe seisuste vahel oli ikka täitsa kindlapiiriline. Vahel juhtus seda, et mõisnik lasi oma pärisorjast talupoja vabaks - sellisel juhul kanti ta vabade inimeste nimekirja. "Vaba" oli isiklikult vaba inimene, kes erinevalt pärisorjast ei olnud sunnismaine s. t. võis vabalt liikuda ja teda maksustati teisiti. Natuke veider tänapäeval mõelda, aga ega vabadus polnud tihtipeale üldse mingi meelakkumine. Kui pärisorjus tähendas talupojale seda, et ta pidi küll rängalt tööd rabama ja kohustusi täitma, kuid häda korral oli mõisniku kohustus oma talupoegade eest hoolitseda, siis vaba isiku puhul mõisnikul sellist kohustust ei olnud. Seetõttu pidid vabad leidma endale omal käel mingi elatusallika. Seepärast olid vabaks lastud talupojad tihti kas metsavahi, sepa, kõrtsmiku, aedniku vmt. mõnikord ka erioskusi ja -teadmisi nõudvas ametis. Maa kuulus üldiselt mõisnikele, ja mulle küll ei ole teada, et mõni mõisnik oleks loovutanud mingi osa oma valdusest lihtsalt niisama mõnele "teenekale" talupojale. Pigem lihtsalt lubati vabal isikul mõisale kuuluval maal elada, olgu siis mingi rendi või teenuse eest. Talude päriseksostmine algas alles 19. sajandi keskpaigas.

Mu meelest päris hea kirjeldus talupoegade olukorrast ja selle kujunemisest: https://arvamus.postimees.ee/3698535/an ... tegelikkus

[Lembitu5]

Järjekordselt suured tänud ajaloopõhise harimise eest, Katrin!!!
Huvitav, kuidas see käsurida tollal välja nägi. Minu arust oli see järgmine: mõisnik - kubjas, aidamees - talu peremees - sulane, teomees. Või ma eksin jälle? Kas talu peremehe ning sulase vahekord oli ka kuidagi kindlate reeglitega reglementeeritud või peremees võis sulast ka kolkida, kui arvas, et too saab asja eest? Samuti oleks huvitav rohkem teada ka kasvandikest. Kas perel, kuhu kasvandik toodi, oli ka mingi sõnaõigus antud valiku suhtes ning kes selle valiku teostas? Seega kas kasvandiku saamine oli kohustus või oli isegi kasulik kasvandik saada?
Tõnu L.

[Katsa]

Pigem ei saa seda käsitleda päris käsureana. Mõisnik oli kõigi talupoegade - peremeeste, sulaste, vabadike - omanik ja tal oli õigus määrata karistusi (kodukariõigus). Mõisa otsene "tegevdirektor" oli mõisavalitseja, tavaliselt sakslane. Aga mis ma ikka ümber jutustan, "Miksikeses" kena lühike, kuigi mõneti lihtsustatud ülevaade https://www.miksike.ee/docs/lisakogud/k ... ehed_i.htm

Peremehel õigust sulasele, ehk siis teisele talupojale karistust määrata ei olnud. Peremehe - sulase vaheline suhe oli pigem selline tööandja - töövõtja suhe. Sulane kohustus tegema talus vajalikke töid (sh. võidi teda rakendada teotöö tegemisele mõisas), vastutasuks palk ja peavari.

Kasvandikud olid lapsed, kes ei olnud oma kasuvanemate lihased lapsed. Ehk siis nad olid nö. hoolealused. Tihtipeale olid kasvandikud vallaslapsed, või siis orvuks jäänud lapsed, kes võeti sugulaste juurde kasvatada. Näiteks minu isaliini esiisa oli vallaslaps, kes kirikukirjades on mh. kirjas ka kui oma vanaisa (ema isa) kasvandik. Kasvandiku ja tema kasupere (sugulus)suhe tuleb igakord välja uurida, sugulust kohe eeldada siiski ei saa. Kasvandik peres tähendas küll lisasuud, keda toita, ent samas oli see laps ka täiendav töökäte paar, keda võis talutöödel rakendada.

[Lembitu5]

Järjekordselt suured tänud, Katrin!
Perekonna ajaloo uurimine on ikka üks väga kasulik asi, saab hulga targemaks. Kuidagi tahad oma esivanemate elu ette kujutada ning see sunnib õppima. Nüüd on jäänud veel üks probleem, nimelt mis mees see kutsar mõisas ikka oli, kelle hulgast kutsari kandidaate valiti? Ilmselt pidi saksa keelt oskama, hobuseid ning üldse loomi armastama ning samuti ka esinduslikku välimust omama.
Igasuguse mõisateenijate konkreetseid ameteid puudutava info eest ette tänades,
Tõnu L.

[Katsa]

Ma pakun, et ega sellal mingeid kindlaid reegleid polnud, kes kutsariks sai. Näiteks võis see olla mõne mõisateenija või talumehe poeg, kes noorena tallipoisina tallis abiks oli ja niiviisi tasapisi vajalikud oskused omandas.

[Lembitu5]

Aitäh, Katrin!