Kasvandikud

[Maret Ehlvest]

Austatud kaaslased!

Ootan Teie mõtteid järgneva küsimuse kohta.

Mind huvitab, keda perre kasvandikuks võeti, kas sugulasi või võõraid.
Olen lugenud, et kasvandikke püüti alati võtta, kuna tööjõudu oli vaja. Arvestades perede vaesust ja lasterikkust kipun selles kahtlema.

Küsimus on oluline, kuna perekonnanimede andmisel said sama nime ka kasvandikud.

Millised on arvamused?

Tänades
Maret Ehlvest

[anu.jarv]

Teoreetilieslt võiks ju arvata, et rsitilapsi (selles suhtes jälgi pole aanud, kas keegi on oma ristilapse kasvandikuks võtnud).
Ise olen kohanud ka selliseid kasvandikke, kel on isanimi ka juures olnud ja siis on tegu tavaliselt kas sama küla (või lähiküla) inimesega, kes pealtnäha sugulane pole või siis on olnud ka mingeid vanaonude väi tädide lapsi.
Enda suguvõsas selline juhus, kus vallaslaps adopteeriti peresse, kus kasuisa vend (või onu peast ei mäleta) oli esimene ristiisa. Kas seal veel mingeid seoseid võis olla, kes seda enam 150 aasta tagant oskab oletada.

[Kerdi]

Noh, minu suguvõsas oli selline juhtum, orvuks jäänud lapse (terve muu pere sai haiguse tagajärjel hukka) endale kasvandikuks isa vend. Aga tal ikka oli oma nimi ja kõik olemas juba.

[Mardo Margumets]

Mind huvitaks, et kui laps oli mõnes peres kasvandik, kas siis tema päris vanemad pidid olema surnud?
Või võis ka nii olla, et tema päris vanemad elasid ja laps oli kuskil teises peres kasvandik?

[Katsa]

Ei pidanud olema surnud. Eks elu pakkus igasuguseid olukordi - nagu ka tänapäeval.

Minu esivanematest leidub selline lugu, et noor naine - minu esiema - sai vallaslapse. Kümmenkond aastat hiljem läks ta mehele teise külla, kuid laps - minu esiisa - jäi kasvatada oma vanaisale - pattu teinud tüdruku isale. Kuid kirikuraamatutes on selle lapse kohta kirjas, et ta on (oma vanaisa) kasvandik. Samas suguvõsas sadakond aastat hiljem on juhtum, kus vend võtab enda kasvatada teise venna ühe poja, kuigi lapse vanemad-õed-vennad on täiesti elu (ei tea muidugi, kas ka tervise) juures.

Arvan, et sugulus mängis orvuks jäänud või mõnel muul põhjusel ilma peale jäänud laste kasvatada võtmisel siiski üsna olulist rolli. "Veri on paksem kui vesi" on võrdlemisi universaalne põhimõte läbi aegade, ei midagi uut. Kuid kindlasti oli ka muid situatsioone - eriti, kui sugulasi lihtsalt polnud või nad ei saanud/ei tahtnud last oma perre võtta.

[Uku.Velbri]

Varemad arupidamised samal teemal:
viewtopic.php?t=2606&highlight=kasulaps