Põlistallinlased
Postitatud: Neljapäev 22. Märts 2007, 15:28:03
Uustallinlasena olen huvitatud põlistallinlastest või muudest Eesti inimestest, kelle esivanemad elasid Tallinnas 18. saj lõpul.
Konkreetseks lähtekohaks võiks olla aastad 1786 ja 1787.
Ajavahemik 1786-96 oli nimelt ainuke periood Tallinna ajaloos, millal linnakodanikuks võis põhimõtteliselt saada iga vaba ja iseseisvat majapidamist omav Tallinna elanik (lisaks veel pärisorja staatuses olevad vene Kadrioru lossitalupojad jt vene riigitalupojad). Seda võimalust kasutas või sai kasutada ligi kolmandik Tallinna eestlastest.
Tollasesse kodanikeraamatusse kanti maksimaalselt (rootslaste ja eestlaste eristamine perekonnanime järgi pole alati võimalik) umbes 260 eestlast (koos pereliikmetega 880). Need olid nn mittesaksa käsitöölised: müürsepad, kivimurdjad, puusepad, kasukategijad, voorimehed, mündrikud ja lihtsalt töömehed ning ka mitmesugused linnateenijad: turupühkijad, surnumatjad, karjused, linapraakijad, kirikuteenrid jm.
Nende isikute kohta sisaldab kodanikeraamat küllalt üksikasjalikke ja täpseid andmeid: kodaniku ja tema pereliikmete nimed, vanused, päritolu, andmed elukoha, omandi ja tegevusala kohta. Need andmed on seda hinnatavamad, et 1782 hingeloendid Tallinna kohta pole säilinud ja 1795. aasta Tallinna hingeloenditest (mis nüüd on „Saagas” nähtavad) on registrite puudumisel suhteliselt raske ülevaadet saada. Samuti esineb 18. saj lõpul ja 19. saj algul lünki Tallinna Pühavaimu koguduse meetrikaraamatuis.
Muidugi oli eestlasi 18. saj lõpul Tallinnas rohkem – ehk umbes 1/3 all-linna elanikest, (1795. aastal umbes 2700). Kõik vabad, oma majapidamisega, eestlased 1786-96 linnakodanikeks siiski ei saanud. Igal juhul oli kodanikuõigustest olid ilma jäetud peremehe majas elavad majateenijad, kellest paljud võisid olla ka pärisorjad. Nende täpset arvu ei fikseeritud ka hingeloenduste käigus. Majateenijate puhul oli iseloomulik, et naisi (teenijatüdrukuid) oli linnas ligi kaks korda rohkem kui meesteenijaid. Näit oli 1754. aastal Tallinna all-linnas hinnanguliselt 700 teenijatüdrukut ja 400 sulast. Majateenijad olid valdavalt vallalised. Teenijatüdrukuil sündis neil aastail igal aastal 30-50 vallaslast.
Teenijarahvas oli väga liikuv: nad võisid minna maale tagasi, uue peremehe teenistusse või parimal juhul abielluda ja laua linnas oma majapidamine. Tavaliselt puudusid neil ka perekonnanimed. Sellepärast on nende isikute perekonnaloo uurimine väga keeruline ja sageli ka võimatu.
Ka 20 eestlasest linnakodanikul 1786/87 puudusid perekonnanimed või pole neid märgitud. Eestlastest linnakodanike perekonnanimed olid peaaegu eranditult nn mitteunikaalsed: Jakobson, Michelson, Madisson, Anderson, Hindrikson, Tennisson, Martenson, Jürgenson, Hanssson, Thomasson jne. Erandlikud ehk ainult Jostid (voorimehed) Ladod ja Ambrosiused.
Linnakodanikest eestlastest enamus oli abielus, kuid sündivus oli väga väike – umbes 1,5 last peres. Pisut suurem – 2,3 last, oli sündivus jõukaimate linnaeestlaste – voorimeeste, peredes. (Saksa käsitöölistel oli keskmiselt 2,5 ja kaupmeestel 3 last peres). Siiski pole usutav, et 18. saj lõpu linnaeestlased suridki täielikult välja või saksastusid. Nad ei elanud isoleeritult, vaid maalt tuli uut rahvast pidevalt juurde ja kindlasti võib mõni tollaste eestlasest linnakodanike järeltulijaid olemas olla.
Paraku pole ma selliseid inimesi kohanud, ega neist ka midagi kuulnud. Pean silmas just eestlasi, kuna sakslaste, rootslaste, venelaste, soomlaste, ameeriklaste ja vist isegi grusiinlastega, kelle esivanemad 18. saj Tallinnas elasid on kokkupuuteid olnud.
Ühele isikule, kes suudab tõestada, et ta on 1786. aasta eestlasest linnakodaniku (või ka mittekodanikust eestlasest linnaelaniku) järeltulija soovin kinkida möödunud aasta lõpul ilmunud raamatu: Tallinna kodanikeraamat 1786-1796. Koostanud Czabo Janos Kenez. (Hind raamatukauplustes ca 250 kr).Raamat on saksakeelne, kuid eestikeelse sissejuhatusega: Andmed kodanike kohta on esitatud sarnase vormi kohaselt nii, et see on üpris arusaadav ka inimesele, kes saksa keelt ei oska. (On arusaamatu, miks selline raamat võiks huvi pakkuda vaid Saksamaal. Tallinn polnud ju 1786-96 ainult saklaste linn.)
Huvi korral võin anda lisainfot ja jõudumööda uurimisele ka kaasa aidata.
Samuti oleks siin teretulnud arvamuseavaldused Tallinna eeslaste (või üldse linnaeestlaste) vanema perekonnajaloost, selle uurimisest või uurimise puudumisest.
Kalmer
Konkreetseks lähtekohaks võiks olla aastad 1786 ja 1787.
Ajavahemik 1786-96 oli nimelt ainuke periood Tallinna ajaloos, millal linnakodanikuks võis põhimõtteliselt saada iga vaba ja iseseisvat majapidamist omav Tallinna elanik (lisaks veel pärisorja staatuses olevad vene Kadrioru lossitalupojad jt vene riigitalupojad). Seda võimalust kasutas või sai kasutada ligi kolmandik Tallinna eestlastest.
Tollasesse kodanikeraamatusse kanti maksimaalselt (rootslaste ja eestlaste eristamine perekonnanime järgi pole alati võimalik) umbes 260 eestlast (koos pereliikmetega 880). Need olid nn mittesaksa käsitöölised: müürsepad, kivimurdjad, puusepad, kasukategijad, voorimehed, mündrikud ja lihtsalt töömehed ning ka mitmesugused linnateenijad: turupühkijad, surnumatjad, karjused, linapraakijad, kirikuteenrid jm.
Nende isikute kohta sisaldab kodanikeraamat küllalt üksikasjalikke ja täpseid andmeid: kodaniku ja tema pereliikmete nimed, vanused, päritolu, andmed elukoha, omandi ja tegevusala kohta. Need andmed on seda hinnatavamad, et 1782 hingeloendid Tallinna kohta pole säilinud ja 1795. aasta Tallinna hingeloenditest (mis nüüd on „Saagas” nähtavad) on registrite puudumisel suhteliselt raske ülevaadet saada. Samuti esineb 18. saj lõpul ja 19. saj algul lünki Tallinna Pühavaimu koguduse meetrikaraamatuis.
Muidugi oli eestlasi 18. saj lõpul Tallinnas rohkem – ehk umbes 1/3 all-linna elanikest, (1795. aastal umbes 2700). Kõik vabad, oma majapidamisega, eestlased 1786-96 linnakodanikeks siiski ei saanud. Igal juhul oli kodanikuõigustest olid ilma jäetud peremehe majas elavad majateenijad, kellest paljud võisid olla ka pärisorjad. Nende täpset arvu ei fikseeritud ka hingeloenduste käigus. Majateenijate puhul oli iseloomulik, et naisi (teenijatüdrukuid) oli linnas ligi kaks korda rohkem kui meesteenijaid. Näit oli 1754. aastal Tallinna all-linnas hinnanguliselt 700 teenijatüdrukut ja 400 sulast. Majateenijad olid valdavalt vallalised. Teenijatüdrukuil sündis neil aastail igal aastal 30-50 vallaslast.
Teenijarahvas oli väga liikuv: nad võisid minna maale tagasi, uue peremehe teenistusse või parimal juhul abielluda ja laua linnas oma majapidamine. Tavaliselt puudusid neil ka perekonnanimed. Sellepärast on nende isikute perekonnaloo uurimine väga keeruline ja sageli ka võimatu.
Ka 20 eestlasest linnakodanikul 1786/87 puudusid perekonnanimed või pole neid märgitud. Eestlastest linnakodanike perekonnanimed olid peaaegu eranditult nn mitteunikaalsed: Jakobson, Michelson, Madisson, Anderson, Hindrikson, Tennisson, Martenson, Jürgenson, Hanssson, Thomasson jne. Erandlikud ehk ainult Jostid (voorimehed) Ladod ja Ambrosiused.
Linnakodanikest eestlastest enamus oli abielus, kuid sündivus oli väga väike – umbes 1,5 last peres. Pisut suurem – 2,3 last, oli sündivus jõukaimate linnaeestlaste – voorimeeste, peredes. (Saksa käsitöölistel oli keskmiselt 2,5 ja kaupmeestel 3 last peres). Siiski pole usutav, et 18. saj lõpu linnaeestlased suridki täielikult välja või saksastusid. Nad ei elanud isoleeritult, vaid maalt tuli uut rahvast pidevalt juurde ja kindlasti võib mõni tollaste eestlasest linnakodanike järeltulijaid olemas olla.
Paraku pole ma selliseid inimesi kohanud, ega neist ka midagi kuulnud. Pean silmas just eestlasi, kuna sakslaste, rootslaste, venelaste, soomlaste, ameeriklaste ja vist isegi grusiinlastega, kelle esivanemad 18. saj Tallinnas elasid on kokkupuuteid olnud.
Ühele isikule, kes suudab tõestada, et ta on 1786. aasta eestlasest linnakodaniku (või ka mittekodanikust eestlasest linnaelaniku) järeltulija soovin kinkida möödunud aasta lõpul ilmunud raamatu: Tallinna kodanikeraamat 1786-1796. Koostanud Czabo Janos Kenez. (Hind raamatukauplustes ca 250 kr).Raamat on saksakeelne, kuid eestikeelse sissejuhatusega: Andmed kodanike kohta on esitatud sarnase vormi kohaselt nii, et see on üpris arusaadav ka inimesele, kes saksa keelt ei oska. (On arusaamatu, miks selline raamat võiks huvi pakkuda vaid Saksamaal. Tallinn polnud ju 1786-96 ainult saklaste linn.)
Huvi korral võin anda lisainfot ja jõudumööda uurimisele ka kaasa aidata.
Samuti oleks siin teretulnud arvamuseavaldused Tallinna eeslaste (või üldse linnaeestlaste) vanema perekonnajaloost, selle uurimisest või uurimise puudumisest.
Kalmer