RAJULAID, Toivo Eino
8 aastat merel
amet- pootsman
laevale 22.04.4945 Orleansist
kirjaoskaja
22 aastat vana
pikkus 5/9
Kaal- 155
MUSTASAAR, Jaan
Panama S.S ISOLATOR
WESTFALEN 1900 Rabien & Stadtlander Geestemunde DEU
ZEMLYA 1914 Imperial Russian Navy (Moscow) RUS WESTFALEN 1918 Rabien & Stadtlander Geestemunde DEU SPESSART 1921 Ubersee Reederei AG Geestemunde DEU KEMI 1932 Vaasan Laiva Oy Vasa FIN OLIVIA 1941 Rederi Ab Olivebank Mariehamn FIN ISOLATOR 1942 U.S.Govt Panama PAN OLIVIA 1947 Rederi Ab Olivebank Mariehamn FIN OLIVIA 1948 Rederi Ab Valborg Mariehamn FIN
Lammutatud: BU Rosyth 17.1.57 [Shipbreaking Industries Ltd]
saabunud NY 13.06.1943 kell 11:40
lahkunud NY 17.07.1943 Norfolki
eestlastest meremehed pardal-
MARKVARDT, Edgar
MUSTASAAR, Jaan
Viimati muutis vibu11, Reede 23. Oktoober 2009, 08:47:10, muudetud 5 korda kokku.
Kokkupõrge Rootsi aurikuga Botnia lahes. 6 inimohvrit. kaks laevaõnnetust lõhikese ajaga.
Kolmapäeva õhtul kella 11 paiku Rootsi aurik "Vesuvius" jooksis Botnia lahe lääneosas Eesti purjek "Emiliale" otsa. Eesti laev läks põhja. 6 laevameest hukkus.
Katastroofi kohta teatatakse täiendavalt:
"Vesuvius" sõitis lõuna sihis. Laev oli ilma koormata. Ilm oli udune. Äkki Rootsi aurik nägi laeva tulesid enda ees. Vahemaa oli liiga väike, et võimalik oleks olnud kokkupõrget ära hoida, ja "Vesuvius" jooksis Eesti purjekale suure jõuga keskpaika otsa. "Emilia" kadus vee alla ning läks vähem kui poole minuti jooksul põhja. Rootsi aurik "Vesuvius" asus kohe hukkunud laeva meeksonda päästma. Ühel madrusel läks korda kinni haaratapäästerõngast, mis visati "Vesuviuselt". "Emilia" kapten haaras kinni "Vesuviuse" propellerist, mis kohe peale kokkupõrget seisma pandi. Teised hukkuva laeva meeskonna liikmed kisendasid appi, kuid vee keeris, mis tekkis laeva põhjaminekust, tõmbas nad vee alla. Hukkus 6 eesti laeva meeskonna liiget, nende hulgas ka meeskonna vanem.
Katastroofi koht asub Ahvenamaa saartel asuva Flötjani tuletornist 3 miili edela pool.
"Vesuvius" jätkas Eesti laeva meeskonna otsimist neljapäeva hommikuni, mille peale sõitis Stockholmi oma vigastusi parandama.
Traagilise laevaõnnetuse kohta selgub veel: kokkupõrkes on täiel määral süüdi Rootsi aurik "Vesuvius". Kuna kokkupõrke ajal merel udu ei olnud, oleks pidanud Rootsi aurik juba kaugelt Eesti purjekat nägema.
Purjek "Emilia" oli teel Saaremaalt marmorilaadungiga Rootsi.
Hukkunud Eesti laevameeste nimed on:
kõik nad olid pärit Saaremaalt:
tüürimees TRIIPAN, Peeter (55a, kolme lapse isa, oli saanud laevas olla vaid 2 päeva)
madrused LAHTI, Eduard (25a) KIPPER, Andres (19a) TEEÄÄR, Georg (19a, laevaomaniku, Kuressaare merekooli juhataja kapten Teeääri vend, kes purjekal merekooli õpilasena sooritas õppesõitu) TINARIST, Priidu (21a)
kokk LEI, Julius (22a, oli "Emiliaga" oma esimesel sõidul, kuhu ta munsterdari kaitseväeteenistusest vabanedes.Ta astus PUNA, Stina asemele, kes oli läinud maale korraldama riideid.)
Peale Triipani olid kõik vallalised.
PÄÄSTETUD:
kapten LIGI, Kustav (juba varem 2 laevaõnnetust üle elanud)
madrus WAASER
EMILIE oli kindlustamata, nagu suurem osa purjekaid, sest kõrged kindlustuskulud söövad ära kogu teenistuse. "Emilie" oli ehitatud 1920.a, suurus 200 brutto reg.tonni.
PÄEVALEHT
15.10.1932
Rootsi aurik ajas põhja Eesti purjeka.
"Emilie" hukkus kuue mehega.
Katastroofi põhjustas pimedus ja udu. Õudseid silmapilke õnnetuspaigalt. Eluga pääses kapten ja üks madrustest.
Kuressaare 14.10
Eile pärast lõunat saabus siia teade Eesti purjelaeva "Emilie" hukust kesknädala õhtul kokkupõrkel pimeduses Rootsi aurik "Vesuviusega" Põhjalahe lõunaosas. Külma haua leidis kuus meremeest, kes kõik pärit Saaremaalt. Teade katastroofist levis kulutulena kogu Saaremaal ja mõjus masendavalt.
Esimene teade laeva õnnetusest "Emiliega" jõudis Kuressaarde laeva omanikule, Kuressaare merekooli juhatajale kapten Teeäärele, neljapäeval kella kolme paiku. "Emilie" kapten Gustav Ligi teatas telegrammiga ühest väikesest sadamalinnast Rootsi rannas järgmist: "Pääsin ühes pootsmaniga, sõidan Stockholmi." Kuna "Emilie"teisipäeval Jaagurahu sadamast Saaremaalt lubjakivi laadungiga oli asunud teele Rootsi ja laeva meeskond koosnes kaheksast mehest, siis oli selge, et kuus neist ühes laevaga vajus põhja. Õhtul laeva kapten Ligi kõneles katastroofist laeva omanikuga telefoni kaudu juba Stockholmist, kuhu ta vahepeal oli jõudnud. Siis selgusid ka mõningad üksikasjad pimeduses juhtunud tragöödiast merel.
"Päevalehe" toimetusele oli eile keskpäeval traadiühendus "Emilie" kapten G.Ligiga, kes asub meie Stockholmi saatkonnas.
Vaatamata sellele, et kapten on hingeliselt murtud ja kehaliselt kokku varisemas raskest sündmusest, mis tabas tema laeva, meeskonda ja teda ennast, suutis ta veel anda lähemaid seletusi õnnetuse kohta merel.
"Teisipäeva õhtul Jaagurahult "Emiliel" "Eesti Marmori" lubjakivilaadungiga välja sõitnud Rootsi sihis," seletas kapten meie toimetuseliikmele, "möödusime kesknädala õhtul parajasti Flätjani tuletornist Ahvenamaa saarestikus, olles tuletornist eemal umbes kolm miili NNO suunas. Oli pime ja sumpas. Merel liikus tihe udu.
Äkki paitsid läbi udu auriku vääri- ja ahtrituled, esiteks ähmaselt, siis iga silmapiguga ikka selginedes. Andsin signaali, et juhtida auriku tähelepanu. Viimane lähenes aga järjekindlalt endise kursiga. Olin arvamisel, et aurikult pidi meid nähtama, sest tuled olid meil korras. Samuti oleks pidama kuulduma ka meie signaalid. Kuna merekommete ja seaduste järgi aurik kui kergemini juhitav laev peab teed andma purjekale, siis esialgu pidasime kinni kursist ega pöördunud kõrvale kindlas veendumuses, et seda teeb aurik. Kuus minutit jälgisin auriku tulesid ja liiklemissuunda. Vahe laevade vahel selle aja kestes oli vähenenud tublisti ja juba ma hakkasin aimama halba. Kui siis ka seitsmendamal minutil aurik ei pöördunud kõrvale teelt, andsin käsu tüürimehele purjeka kõrvalejuhtimiseks auriku teelt, et vältida õnnetust. See osutus aga võimatuks, vaatamata kõigile katsetele ei suutnud meie päärduda tarvilikul määral ja katastroof osutus juba möödapääsmatuks. Aurik sõitis "Emilie" keskelt otsa suure jõuga.
Mis sündis sel silmapilgul, on raske kirjeldada. See oli masendav. Alles pikkamööda, kui olin päästetud auriku poolt, mis osutus "Vesuviuseks", hakkasid meelestuma sündmuse õudsed silmapilgud. "Vesuviuse" tõuge "Emiliele" oli sedavõrd tugev, et kostis hiiglaraksatus, mis tuletas meele kõuekärgatust ja hetk hiljem langesid pilbastena maha "Emilie" mastid.
Esimene neist kukkus raginal "Vesuviuse" tekile. Tugevast tõukest purjeka meeskond, kes täies koosseisus asus tekil, paiskas üle parda merre. Mitu meest seejuures sai surmavaid hoope allalangevatelt mastitükkidelt. Oma raske laadungiga "Emilie" vajus põhja 20 sekundi kestes. Ta kiskus kaasa endaga ka inimesed. Veevool oli hirmus tugev. Need meeskonnast, kes said vigastada või otsekohe surma mahalangevatest mastidest, olid päästmatult kadunud.
Kui "Emilie" vrakk juba lebas 100m sügavusel merepõhjas, siis nägin katastroofi kohal veel 5-6 meest ujumas ja hüüdmas appi. Olin haaranud pihku mingi plangutüki kukkudes ja kui sukeldusin üles viimast jõuraasukest pingutades, leidsin end auriku kruvi juures, millest ka mõtlematult haarasin kinni. See osutus võimalikuks, kuna kokkupõrke silmapilgust aurik oli stopanud masinad. Mind tõmmati üles tekile. Samuti ka madrust Vaaser, kes oli ujunud auriku kõlje alla, haaras kinni päästerõngast. Olime päästetud, kuid päästetöödega rootslased olid liig aeglased. Viie minuti kestel, mil olin vees, et suutnud nad lasta alla ühtki päästepaati. Seetõttu uppus nii mõnigi mees keda võimalik oleks olnud päästa. Kõige kauem nähti karjumas appi tüürimees Peeter Triipani, kes oli vana meremees. Kuid temagi ei suutnud vastu pidada vastu veekeerises kauem ja vajus järele teistele.
12 tundi otsisime uppunud kaaslasi, kuid tagajärjeta. Keksnädala hommikul "Vesuvius" viis meid Stockholmi, kust õnnetusest andsin teada laeva omanikule. "Vesuvius" sai ninast kaunis tugevasti kannatada. Vead parandatakse Stockholmis."
"Vesuvius" oli teel tühjalt Danzigi süte laadungi järele. Kapteni seletusel olevat nad purjeka tulesid märganud liiga hilja. Vahe osutus seevõrd lühikeseks, et võimalik ei olnud hoida ära kokkupõrget. Kuna asi juhtus Soome vetes, siis see läheb arutada Helsingi merekohtule. laeva omanik kapten Teeäär sõidab täna Tallinna kaudu Stockholmi, et kaptenile olla abiks kahjutasu nõudmise juures.
Viimati muutis vibu11, Teisipäev 27. Oktoober 2009, 15:55:10, muudetud 9 korda kokku.
POSTIMEES 05.07.1934 "Tulelaev "TALLINNa"
kütja TÕNSON, Herman, kukkus kolmapäeva ühtul kella 9 paiku Tallinna Sadama doki trepist alla vastu laeva boordi ning sai raskeid haavu. ta toimetati kaihgemajja, kus ta hiljem suri."
Viimati muutis vibu11, Reede 16. Oktoober 2009, 17:30:10, muudetud 4 korda kokku.
POSTIMEES 29.09.1935
"Neli merimeest hukkus.
Eesti mootorpurjeka kurbmäng merel.
Rootsist saabunud täiendavatel teadetel on mootorpurjeka "VILJANDI" õnnetus olnud raskem, kui alul teatati. Nimelt on peale 7 päästetud laevamehe "Viljandi" pardal olnud veel 4 isikut, kes uhuti tormi poolt üle parda ja hukkusid. Mootorpurjekas oli merehödas juba neljapäeval kella 6 saadik ja püsis vee peal ainult pumpade abil. Kell 20 alustati päästepaatide vettelaskmist, mis ajaks oli hukkunud 4 isikut, kellede päästmine suurte lainete tõttu oli osutunud võimatuks. Tormis hukkusid "Viljandi"
esimene tüürimees MADISSON, Ernst, 29 a. vana,
laeva omanik MITT, Karl , 45a. vana, ja
abikaasa MITT, Emilie , 25 a. vana ning laeva
naiskokk, kelle nimi teadmata. Teada on ainult, et ta eesnimi oli HILJA ja vanus 26 aastat.
Alles järgmisel päeval, reedel kell 1 päeval jõudis "Viljandile" appi Rootsi aurik, mis toimetas merehädalised Karlskronasse. "Viljandi" ei läinud põhja, vaid toodi raskete vigastustega Visbysse."
POSTIMEES 01.10.1935
"Mootorpurjek "Viljandi" päästetud
Päästesummad suuremad, kui laeva väärtus.
Veeteedevalitsusele saabus Tootsist täiendav teave mootorpurjek "Viljandi" avarii kohta, mis nõudis 4 inimese elu. Selles öeldakse, et mootorpurjek "Viljandi" on küll päästetud, kuid laeva käästekulud osutuvad sedavõrs suureks, et laeva vaevalt korda seada maksab"
Viimati muutis vibu11, Reede 16. Oktoober 2009, 17:31:10, muudetud 4 korda kokku.
"Päästijad hukkusid tormis.
Torm ajas päästepaadi rusud randa.
Möödunud suure tormi ajal juhtus Soome lahes raske kurbmäng, mis nõudis ohvriks kolme Lavansaare mehe elu, kes väikesel mootorpaadil olid päästmas oma kadunud kaaslasi.
Teatavasti sõitsid 23. novembril Kunda sadamast välja kaks kootorpaati, miis kuulusid Lavansaares elutsevatele kaluritele. Kuna meres möllas suur torm, siis kardeti kohe, et mehed oma kodukohta tagasi ei jõua. Siiski jõudis üks paatidest Lavansaarele, kuid teine jäi kadunuks.
Kogu Lavansaar oli meeste saatuse üle mures. Hoolimata hirmsasti möllavast tormist, leidus kogu saare kohta kolm meest, kes EERO GOVALAINENI eestvõttel väikese mootorpaadiga merele läksid kadunuks jäänud kaaslasi otsima.
Mitmepäevase merelviibimise järele saabusid päästjad mootorpaat "KIWl"l 28. novembril Kunda sadamasse. Kuuldes, et ka seal kadunutest midagi ei teata, asusid mehed uuesti otsima ja läksid teiste hoiatustest hoolimata hirmsasti möllava tormiga jällegi merele.
Järgmisel päeval ajas torm Letepea neeme lähedal rannale terve hulga purunenud mootorpaadi tükke, mille päritolu esialgu kindlaks ei suudetud teha. Teisipäeval aga saabus Kunda sadamasse Lavansaare meeste mootorpaat "LODI", mille juhuiks oli VAINO GOVOLAINEN. Kui neile ette näidati randa uhutud paaditükke, tundsid mehed neis ära kadunuks jäänud päästepaadi "KIWI" osad. nagu selgus, oli ka päästjate paat hukkunud. GOVALAINEN, Eero
HEITELA, Vaino
TALSI, Waiko
leidsid meres külma haua-
Seniajani pole meri ühtegi laipa välja annud.
Põrutavast sündmusest on kogu Viru ranniku ja Lavansaare vapustatud, eriti veel sellepärast, et sündmust, kus päästjad koos päästetavatega hukkusid, pole rannikul juhtunud aastakümnete kestel."
Viimati muutis vibu11, Esmaspäev 19. Oktoober 2009, 10:57:10, muudetud 3 korda kokku.
Eesti aurik "MALL", pärit Tallinnast, tuli öösel vastu teisipäeva [22.X]vigastatult Esbjergi sadamasse. Orkaanis Põhjamerel viis laevameest, kes olid tahtnud laeva dekilaadungit kinni siduda, uhuti üle parda. Kaks paiskas neist murdlaine tagasi pardale, kuna kolm meest uppusid, nimelt üks madrus ja kaks kütjat.
Uppunute nimed on SUURTEE, Villem SÜÜMAN, August ANDERSON, Johannes
Marulaine haaras ka teise tüürimehe, kuid viimane sai kinni taagelvarti ja pääsis niiviisi eluga, kuigi ta murdis oma käsivarre."
Aurik "Suomil" saabus siia esmaspäeval 11 Ameerika eestlast, kes kavatsesid Rootsi kaudu sõita üle ookeani.
Aurik Suomi 1937
Saabujad olid MÜÜLBERG, Aleksander
BARBULESKU, Julia
KOPPEL, Hilda
KURSELL, Margaret tütrega
FISHER, Anna
VIITUNG, Michael
KAASIK, ALbert
KALPUS, Richard abikaasa ja tütrega.
Eestlased pidid alustama reedel Rootsi ookeaniaurik "Kungsholmil" Göteborgis teekonda Ameerikasse, kuid ootamata takistuste tõttu tuli neil viibida mõned päevad Helsingis. Nimelt sai siin teatavaks, et Rootsi aurik "Kungsholm" on teekonnal Ameerikast Göteborgi Inglise sõjalaevade poolt kinni peetud; see on toimunud laeva kontrollimise eesmärgil, milleks "Kungsholm" viidi koos reisijatega ühte Inglise sadamasse. Liiguvad kuuldused, et inglased otsinud "Kungsholmilt" Saksa kulda, mida toodud laevaga AMeerika pankadest. Rootsi-Ameerika laevaliin on avaldanud "Kungsholmi" kinnipidamise pärast Inglise võimude ees protesti.
Kinnipidamise tagajärjel viibis "Kungsholmi" saabumine Göteborgi kaks päeva, samuti ka laeva väljasõit Göteborgist Ameerikasse tagasi.
Helsingisse peatuma jäänud eestlased sõidavad nüüd pühapäevaks Göteborgi, kus asuvad siis "Kungsholmile".
Aurik "Kungsholm" on tallinlastele võrdlemisi tuttav laev, kuna sellega on peaaegu igal suvel saabunud Tallinna huvireisijaid. Samuti on kasutanud seda laeva kodumaa külastamiseks rohkesti Ameerika eestlasi.
Viimati muutis vibu11, Reede 23. Oktoober 2009, 12:30:10, muudetud 1 kord kokku.
Aurulaev (SS) NAUTIC
ehitatud 1920 Ameerikas
suurus
2049 bruto-register-tonni
1167 neto- register-tonni
laev kuulus A.S Eesti Laevandusele
kodusadam- Tallinn
Svenska Dagbladet 26.1.40- artikkel
PÄEVALEHT 07.02.1940
20.01.1940 oli Nautic Norra rannast umbes 200 meremiili kaugusel, s.t umbes 400 kilomeetri kaugusel. Kella 3 paiku öösel hakkas vesi teadmata põhjustel laeva masinaruumi jooksma. Esimesena märkas masinaruumi voolavat vett III mehaanik O.Rahu, kes sellest kohe teatas I mehaanikule Jürgensile. Kaptenit informeeris laeva lekkimisest laeva vahitüürimees. Vesi tungis laeva tugeva jõuga. Kohe pandi tääle kolm pumpa, mis töötasid hommikul kella 9ni. Kuna aga vaatamata pumpamisele tungis vett ikka veel ohtralt sisse, siis katelde lõhkemise kartuses tuli kateldel aur välja lasta. Merel oli torm ja "Nautic" mille masinad seisid, hakkas vajuma ning keeras end lapiti laintesse. Kella 9-10 vahel andis kapten Kriisk käsu tüürpardapaat laine poolt küljest sisse lasta. Päästepaati asusid 10 meest ja naiskokk Juuli Just I tüürimehe U.Pilveti juhtimisel. Peale seda lasti varsti ka teine paat vette. Sinna asus 11 meest ja kajutiteenija Leida Weitper. kapten Kriisk koos raadiooperaator Reitakiga jäi laeva.
Appihüüded saadeti välja juba kell 9 hommikul ja kapten koos raadiooperaatoriga jäid veel "Nauticu" raadioga töötama. "Nauticu" appihüüde peale vastasid Bergeni raadiojaamad, kes teatasid, et 3 laeva saadetakse merehädalisi otsima ja tehakse kõik, mis võimalik "Nauticu" meeskonna pääsemiseks.
Umbes kella 10 paiku sõitis üks laev "Nauticust" umbes 5 miili kauguselt mööda.
"Saatsin paadi I tüürimehe Pilveti juhatusel laevale vastu lootuses, et viimane võtab meid peale. Paat jõudis umbes kahe miili kaugusele tundmatust laevast. Paadist lasti ka rakette. Laev peatus. Nägime seda, et laeva lipp oli punase põhjaga ning mingid märgid selle sees, kuid kindlasti ei võinud otsustada, mis riigi laev see oli," rääkis "Nauticu" kapten.
"Tundmatu laev aga merehädalisi peale ei võtnud, vaid sõitis edasi!!!"
Esimene paat tahtis pöörata tagasi laeva juurde, kuid tugev torm ei võimaldanud seda. Paat asus teele kokkulepitud suunas Norra ranniku poole ja mõlemad paadid kohtusid 6 päeva pärast Norra rannikul.
Kuna "Nautic" hakkas kiiresti vajuma, asus ka kapten koos raadiooperaatoriga päästepaati. Kaasa võeti ka fotoaparaat, millega tehti veel haruldane ülesvõte vajuvast laevast.
Esimene öö päästepaadis oli merehädalistel väga raske taluda. Möllas 8-9 palline lõuna torm ja lained ähvardasid iga hetk paati matta. Inimesed olid läbimärjad ja külmetasid tugevasti. Neid triiviti, tormiankrud sees, lainete mängukannina kogu öö. Kui meeste tuju hakkas langema, lõi tulihingeline kapten laulu lahti, mis mehi ergutas. Vahetevahel lasti õhku rakette, petrooleumiga niisutati villatoppisid ning pandi aeru otsa põlema. Ükski laev aga "Nauticu" päästepaate ei märganud.
Kõige rohkem tunti muret kajutiteenija pärast, kes osavõtmatult istus paadis ja ähvardas ära külmuda. Kõiki püüdeid teda ergutada pareeris ta stoilise rahuga: "Olen valmis põhja minema, ärge mind segage!"
Raske oli ka 60 aastase I mehaaniku Jürgensi seisukord. Vanal mehel hakkasid käima südamekrambid, mis talle lisaks kange külmaga tekitasid suuri kannatusi.
kaptenil olevat juba laevalt lahkudes kindel veendumus, et kõik pääsevad. Kaasa võttis ta laevadokumendid ja oma talismani- abikaasa ja laste sisseraamitud pildid. Nõõd on sel talismanil klaas purunenud. Laeva jäi umbes 7 naelsterlingit hõberaha, mille kaasavõtmine oli tõlikas. Seekordne reis pidi kaptenil olema viimane.
"Olen paljudest hädaohtudest pääsenud, pääsen ka nüüd," kinnitanud ta.
Suurt rolli päästmise juures mänginud päästepaadid, mis ehitatud Ameerikas ja olid erakordselt tugevad. Nad ajasid end kui luiged jonnakalt lainte harjadele, mis tavalised paadid oleks kohe uputanud. Isegi norralased käisid neid vaatamas ja imestamas.
Reutersi agentuur teatas 21. jaanuaril, et üks aurik on "Nauticu" mehed päästnud. See ebaõige teade pidurdas ka Norra päästelaevade otsimist. varustus oli päästepaatides. Toiduaineid oli küllaldaselt, piiritust, sigarette ja tuletikke laialt. kapten kartis vaid, et joogiveest tuleb puudus. Seetõttu määras ta teisel päeval igale inimesele päevaseks normiks 300 gr. vett. Seda oli küll vähe, kuid mereseadused on karmid ja otstarbekad. Veetagavara oli kindla valve all ning kapten mõõtis 3 korda päevas igaleühele 100gr. vett. Kellel külm hakkas, see tegi endale aerude juures sooja. Vägagi tragi olevat esimeses päästepaadis kokk Juuli Just, kes mehiselt aerutanud ja end kõigiti meeste väärilisena ülal pidanud.
Palju kannatusi valmistasid meestele lumetormid ja rahepagid, mis tugeva tuulega piitsutasid lõikavalt külmaga võitlevaid mehi. Paadid täitusid tihti veega, kuid ammutati jälle tühjaks. Lumi ja rahe tulid aga merehädalistele omamoodi õnnistuseks. Lumi ja sõrmeotsasuurused raheterad korjati hoolega kokku, ning kuna suhkrut oli laialt, valmistati sellest jäätist. See aitas kustutada piinavat janu, kuid mõjus meeste kõridele.
"See oli tõeline taevamanna," tähendas I tüürimees Pilvet.
Meeksond oma varandusest midagi kaasa ei saanud võtta, küll aga oli aega end soojalt riietada. Kuivõrd masendav ja erutav oli siiski olukord, näitab see, et alles Norra rannikul selgus, et üks mees oli unustanud endale jalga tõmmata aluspükse. Ta jalad said seepärast tugevasti külmetada ning mees viibib praegu Norra haiglas.
Kuna auriku hukkumiskoht on peaaegu ühekaugusel nii Norra rannikust kui ka Gotlandi saartest, võeti kurss Norra rannikule. maha tuli sõita 200 miili, mis tormi ja tugeva külmaga paistab võimatuna ja tavaliste päästepaatide juures oleks ka olnud võimatu. Rohkem loodeti päästmisele mõne möödasõitva laeva poolt. See lootus aga ei täitunud ja kannatuse karikas tuli tühjendada lõpuni.
Kui torm teisel päeval vähe järele andis, heiskasid "Nauticu" paadid purjed.
"Nüüd jooksis paat nagu noor röövel," pajatas kapten Kriisk, "ning tuli purjesid vähendada."
Kui tuul liiga tugevaks läks, lasti purjed jälle maha ja töötati aerudega. Tugeva lainetuse käes murdusid õnnetuse tagatipuks ka mõlemal paadil roolid. See oli väga raske õnnetus, kuna nüüd tuli tormises meres kurssi hoida ainult aeruga. Ühel mehel, kes kaua aeruga roolis, võttis külm käe ära.
Merel viibiti päästepaatides 5 pool päeva.
Esimeses paadis olid peamiselt nooremad mehed, kes külma enam talusid. Seepärast oli nende tervislik seisukord ka parem, kui teises paadis, kus olid enamuses vanemad mehed.
25. jaanuaril keskpäeval hakkas maa paistma. See tõstis kohe meeksonna tuju, mis oli juba õige räbal.
Teine paat kapten Kriiski juhatusel jõudis välja Rjonnok? maja juurde. Paadile sõitis vastu tuntud Norra päästepaatide julge juht Nielsen-Hauge päästekutter "Haugesundil". Merehädalised toimetati Kjonnons kõigepealt kaupmees Johanssoni majja, kus neile anti kuuma piima, suua, süüda ning hõõruti külmunud liikmeid lumega. 8 meest toimetati kohe haiglasse.
Vana mehaanik Jörgens, kes kannatas peale külma veel südamekrampide all, elustus pääsemisel niivõrd, et maale jõudses lausus: "Kapten, kas saaks pudel õlut?" Kapten Kriisk andis kõigile soovijaile tugeva klähvi piiritust, mis mehi elustas. Ühele mehele, kes kogu aeg merel kannatas janu all, lubas ta nõõd, et joogu niipalju kui tahab.
Vett oli järel veel 15 liitrit. Mees jõi peaaegu poole sellest ära.
Edasi viidi merehädalised Kristiansundi linnakesse, kus neile kai peale vastu oli tulnud sadu inimesi, peaaegu kogu linna rahvas, et tervitada surmasuust pääsenuid. Haigete jaoks oli vastas ka 4 autot, milledega haiged toimetati kohe haiglasse. Raskemad haiged, nende seas ka 18 aastane laevapoiss R.Tatter ja kajutiteenija Leida Weitper, kanti autosse kanderaamidel. Noor naine oli pealtnäha meelemärkuseta olekus ja alles hiljem sosistas ta: "Kus mina olen? Ema, ema!"
Esimene päästepaat tpprimees Pilvetiga jõudis Norra randa Eletringeni juures, kust merehädalised Norra Punase Risti päästepaadiga toimetati Kristiansundi. Olgugi, et mõlemad päästeapaadid pika teekonna tõttu olid teineisest lahutatud, saabusid nad Ktistiansundi 5 minulitlise vaheaja järele.
Eriti suurt abi pakkus Kristiansundi Briti konsul Loenneehen, kes "Nauticu" meeste eest isalikult hoolitses. kristiansundis paigutati haihlasse 9 inimest. Haiglasse jääjatel olid külmunud peamiselt jalad, mis päästepaadis said märjaks. kohaliku haigla arsti dr. Hartmani hoolitsusel suudeti vältida ka algul paratamatuna paistnud varvatse amputeerimine mitmel mehel. nimetatud inimesed viibivad praegu Norra haiglas. Millal nad kodumaale saabuvad, pole teada.
Tervemad mehed elasid hotellis, kuna kapten Kriisk võeti vastu külalislahke konsuli poolt. Siis hakati ka korraldama kodumaale sõitu.
14 meest eesotsas kapteniga sõitsid Trondheimi kaudu Stokholmi. Seal asus meeskond aurik "Abrukale", kuna kapten Kriisk saabus eile auril "Estonial" Tallinna.
Näib, et saatus nagu kiusaks "Nauticu" mehi. "Abruka" alustas Stokholmist reisi Tallinna reedel kell 6 p.l., seega üks päev varem, kui "Estonia", kuid pole veel tänaseni saabunud Tallinna. "Suur Tõll" otsis "Abrukat" neil päevil Eesti vetes, kuid teda ei leidnud. "Abruka" asukohta on ka raske kindlaks teha, kunna sellel puudub raadiosaatejaam. Mõningatel andmetel olevat "Abruka" jõudnud Wisby sadamasse Gütlandi saarel.
...................
vestlusel hukkunud "Nauticu" kapteniga selgub, et vana meremees pöörab nüüd selja meresõidule. Üleelatud raskused, praegune ebanormaalne ja metsik olukord sõja ajal, kus ei tunnistata enam merel inimlikke reegleid ja lennukuid tulistavad isegi kaitsetuid meremehi päästepaatides- ei meelita teda enam sõitma.
"Olen juba küllalt kaua merd kündnud, küllap saan ka maal hakkama," kinnitab kapten Kriisk, "see oli surmasõit küll, kui tagantjärele mõelda, aga peaasi, et jõudsin randa kogu meeskonnaga. Laevalt, millega 11 aastat on sõidetud, on ju loomulikult kahju lahkuda, kuid inimelu on ikkagi kallim kui kõik laevad ja varandused."
Laeva hukkumise põhjuste kohta ei osanud kapten midagi kindlat vastata. Laeva hukkumine tundub väga salapärasena. Kuidas võrdlemisi uuele laevale tekkis merel lekk, mis hukutas laeva, on mõistatus. Ka miin ega torpeedo ei võinud see olla, kuna siis oleks kuulda olnud plahvatust. Norra lehed kirjutasid pikalt ja laialt auriku hukkumisest ja oletasi mingit sabotaashitehnikat, mis toimetati kusagil sadamas.
07.02.1940
Maa Hääl
Kapten Kriisk:
"Nautic" oli laadungis väljunud Norrast. 20. jaanurail kell 4.30 hommikul, mil merel möllas tugev torm, panime tähele, et laev hakkas lekkima. Esimesena tungis vesi masinaruumi. Katsusime laeva vee peal hoida, panime kolm pumpa tööle. Pärast 3 tundi kestnud rasket tööd sai meile selgeks, et "Nauticu" seisukord on lootusetu ja laeva ühes meeskonnaga ähvardab hukkumine. Kell 8 hommikul saatis "Nautic" välja hädaignaali SOS.
Appihüüde peale teatas Bergeni raadiojaam et ta teeb kõik, mis võimalik, et merehädalisi päästa. Hiljem teatad sama raadiojaam, et Bergenist on saadetud v'lja 3 päästelaeva. Kuna "Nauticu" seisukord muutus järjest raskemaks, siis tegin korralduse kahe päästepaadi vette laskmiseks ja meeskonna paati asumiseks. Ühte paati asus 12, teise 13 laeva meeskonnaliiget, nende hulgas kaks naist-
Merel oli tugev lainetus, möllas lumetorm, oli kplm. Viis ja pool ööd-päeva olime oma paatidega mässava mere mängukannideks.
Kuna meeskonnal laeval lahkumisel õnnestus kaasa võtta ainult seljariided ja õige vähesel arvul toiduaineidm siis saime tugevasti kannatada külmast ja näljast.
Pärast pikka ka vaevarikast triivimist tormisel merel jõudsime lõppeks Norra randa. Umbes paar-kolm miili rannast eemal sõitis meile vastu üks Norra Punase Risti päästepaat ja võttis mõned meeskonnaliikmed üle oma paati.
Kristiansundis randumisel selgus, et 8 inimest on saanud niivõrd raskel kujul külmast kannatada, et nad tulid paigutada haiglasse.
Külmas kannatada saanud olid "Nauticu" 1. mehaanik Jürgens, 3. mehaanik Rahu, raadiotelegrafist Reitak, kütja Olup, tekipoiss Tatter ja Sepp ning kajutiteenijad Veiper ja Vestman. Külm oli neil ära võtnud jalad, mis selle tagajärjel üles paistetasid. Haigestunud meeskonnaliikmed paigutati Kristiansundi haiglasse.
Aurik "Nautic" vajus ühes laadungiga põhja. Nagu hiljem selgus, oli Bergenist meile vastu saadetud 3 päästelaeva, kuid päästjad olid tormist kantud meie positsioonist eemale, mistõttu mei ei leidnud.
Norras võeti eesti meremehed vastu väga sõbralikult. Kojusõidul oli meil valida kahe Stockholmist väljuva eesti laeva vahel- "Abruka" või "Estonia". Mina asusin koduteele "Estoniaga", meeskond läks "Abrukale", mis välja sõitis päev enne "Estoniat".
Sõit "Estoniaga" õnnestus hästi. Kahjuks ei olnud aga minu meeskonna liikmetel sedavõrd õnne. Teatavasti sattus "Abruka" jäässe ja oli seepärast sunnitud ajutiselt Wisby sadamas varju otsima. Mul on väga kahju, et minu laeva meeskond, kes juba niikuinii oli palju vintsutusi üle elanud, veel kojusõidul pidi kauemaks teele jööma, kui mina."
Mis puutub telegraafiagentuuri poolt antud telegrammi 26. jaanuarist, nagu oleks üks Norra päästelaevade seltsile kuuluv laev osutunud eesti auriku "Nauticu" meeskonna päästjaks,, siis märkis kapten Kriisk, et see teade pole õige. Nagu juba ülalpool tähendatud, ei leidnud Norra päästelaevad eesti merehädalisi merelt, välja arvatud vaid Norra Punase Risti päästepaat, mis tuli "Nauticu" merehädalistele vastu ainult paar-kolm miili Norra rannast eemal, kuna "Nauticu" hukkumine leidis aset 200 miili rannast.
"Nauticu" raadiotelegrafist on päev enne katastroofi olnud raadioõhenduses ühe suurema eesti aurikuga.
Norrast lahkudes on kapten Kriiski külastanud Kristiansundis haiglas olevaid "Nauticu" meeskonna liikmeid. Meeste tervis paraneb jõudsasti ning arsti arvates võivad nad juba nädalapäevade pärast haiglast lahkuda.
Meeskonnaliikmed:
kapten KRIISK, Karl (üle 30 a. merd sõitnud, millest 11 aastat NAUTICUl)
I tüürimees PILVET, U
II tüürimees LAAK, W
III tüürimees PÄRMIK?, J
I mehaanik JÜRGENS (60a)
II mehaanik MÄNNIK, H
III mehaanik RAHU, O
assistent TEMP, ?
raadiooeperaator REITAK
vanem madrus TUUR, U
LUKAS, J
kütja OLUP TATTER, J
URRONG, J
noorem kütja MIKIVER, U
tekipoisid KATTER
SEPP
laevapoiss LAIGO, W
kajutiteenija VEIPER
trimmer VESSMAN AAVIK, U
kokk JUST, Juuli
kajutiteenija WEITBER, Leida (23a)
laevapoiss TATTER, R (18a)
Omanikud said hukuga kahju 30 000 krooni, kuna laev polnud kindlustatud.
Huku koht 62.42 N 0.43 E
Viimati muutis vibu11, Pühapäev 28. November 2010, 13:43:11, muudetud 2 korda kokku.
Esmaspäeval peale lõunat saabus Tallinna Saksa aurik "Wartburg", mis saabus Ettenist. Laeval oli 7 reisijat, neist 5 eestlased: KROLL, Koidula
TOOM, Thesla
KULL, Harjand
PEETS, Karl
ENGSOO, Johannes
3 meesreisijat on meremehed, kes on pikemat aega sõitnud välisvetes laevadel.
Peale eestlaste saabus Tallinna 2 saksa soost reisijat: HANSEN, Maria
RENTER, Herbert (Tallinna kaupmees)
Uus laev Tallinna-Helsingi liinil. "AEGNA" sooritas tänas esimese reisi.
Laevafirma reklaamplakat aastast 1936. Eesti Meremuuseum
Täna alustas ühenduse pidamist Tallinn-Helsingi liinin "Sergo & Co" reisiaurik "Aegna". Selle laeva käimapanekuga laheületamine muutub veelgi hõlpsamaks, odavamaks ja mugavamakski. Laev sooritab nädalas kaks edasi-tagasi-reisi sõiduplaani kohaselt, kuid võtab peale selle ette veel matkajaid ekskursioonidega. Kuuldavasti on laev tellitud juba mitmeks ekskursiooniks Helsingi ja isegi Stockholmi.
"Aegna" on esimene eesti laev Tallinn-Helsingi liinil. Seda liini on seni ekspluateerinud ainult Soome laevaseltsid, Nüüd asub nende kõrvale oma laevaga "Sergo & Co". Eesti laeva tulek sellele liinile on sõiduhinnad viinud alla 25 protsenti. See on sündinud reisijate huvides.
Liini teenimiseks ostis ülevalpooltoodud firma Saksast. Selle endiseks nimeks oli "Seeadler". Laev liikus Hamburg-Helgolandi ja teiste saarepubktide vahel.
Ta on ehitatud 1904 aastal,
ehitati põhjalikult ümber 1912a.
Uued katlad sai laev 1926. aastal.
Uued omanikud on laevale teinud kapitaalremondi, mille järele see nüüd näib täiesti uuena ja rahuldab suuremadki nõuded niihästi otstarbekohasuse kui ka mugavuste suhtes. Reisiruumid on sisustatud moodsalt ja maitsekalt.
On ehitatud juurde 12 kabiini.
Mõõtudelt laev võrdub üldjoones "Suomile", kuid on mõnes mõttes sellest mahukam.
Pikkus on sama, mis "Suomilgi"- 61m.
Tonnaash on aga suurem- 670 br.reg.tonni ja
290 netto-reg.tonni.
Laev on varustatud kahe katlaga 750 Hj, mis võimaldavad arendada
kiirust 12 sõlme tunnis.
Tallinn-Helsingi vajelise vetevälja katab laev kõige enam 4 tunniga, mille siise on arvatud ka manääverdamine sildumisel. Reisijaid võtab "Aegna" peale 230, ekskursioonide puhul koguni 375.
"Aegna" kapteniks on SERGO, R, tubli ja sõbralik mees.
"Aegna" nime kandnud aurik leidis kahjuks oma otsa Aegna saare lähistel omanimelisel madalikul. Sõja ajal viidi laev ära Leningradi ning ta sai uue nime "Volhov", oli balti laevastiku baaslaevaks.
Vene allikate järgi hukk: 23.11.44
Olevat halva nähtavuse tõttu ning navigatsioonisedmete puudumise tõttu kividele sõitnud ja põhja läinud. Hukkunutest teateid pole.
Vraki on laine ja jää laiali lõhkunud, kuid põhjas on selgelt näha mootori osad, peavõll, suur vint ja palju muud. Laeva kell leiti Andrei Ossiptshuki poolt ning peaks praeguseks juba olema jõudnud Meremuuseumisse.
Lebab Aegna madalikul 4 - 6 meetri sügavusel.
Väga asjalik postitus! Küsiks kust su info pärit on? Mind ennast huvitab eriti info aluste S/S Borgild, S/S Nautic ja D/C Begonia kohta +teiste laevade info mis Norra vetes uppunud. Plaan on sukelduda Borghildi ja Begonia peale kuu aja pärast ning teha veealuseid video ülessvõtteid. Töötan ise Norras ning Borgild asub 10 min paadisõidu kaugusel. Siiani olen filminud enamuses soojades maades http://www.youtube.com/user/jaanusrelo?feature=mhum" onclick="window.open(this.href);return false;.
Hr. Vello Mässile Meremuuseumist saatsin vastava sisulise meili teele.
Omalt poolt saan tulevikus saata materjale jms vrakkide hetke sisukorra kohta.
