Genealoogia ja eetika

Perekonna ajaloo alased küsimused ja vastused, mis ei sobi geograafiliste või olemasolevate temaatiliste foorumite alla
Vasta
genea_z
Postitusi: 2
Liitunud: Neljapäev 21. September 2006, 20:02:09
Status: Eemal

Genealoogia ja eetika

Postitus Postitas genea_z » Neljapäev 21. September 2006, 22:28:09

Küsikski foorumi lugejate käest, et kuidas teie arvates need 2 sõna üksteisega suhestuvad?


Hakkasin suguvõsauurimisega tegelema alles hiljuti, kuigi huvi on olnud juba aastaid perekonnaloo ja ajaloo vastu üldisemalt. Ajalugu on vaja tunda (minu arvates). Paraku on ajalugu üks neist valdkondadest, milles eetikapiiridel toimetamine on paratamatu. Täpsemalt öeldes: esivanemate tegude väljatoomine võib olla parajalt ebameeldiv kogemus järeltulijatele.
Muidugi ei takista miski uurimast sajanditetaguseid sündmusi, ent kui on näiteks soov lisada sugupuusse praegusel ajahetkel elavaid inimesi, siis võib see takerduda põhjuse taha, et need inimesed ei soovi enda lisamist sugupuusse ja pole nõus andma andmeid enda kohta. Sellisel juhul tuleb vist sugupuu tegemine siinkohal lõpetada, poleks ju eetiline lisada andmeid vastu isikute tahtmist?

Olete ka sarnase probleemi ette sattunud?
Viimati muutis genea_z, Laupäev 23. September 2006, 09:03:09, muudetud 1 kord kokku.

Assar
Postitusi: 2178
Liitunud: Neljapäev 30. Märts 2006, 09:58:03
Asukoht: Viljandi
Kontakt:
Status: Eemal

Postitus Postitas Assar » Reede 22. September 2006, 18:11:09

Eetika on väga keeruline temaatika ja sõltub paljustki sellest kui tundlik keegi konkreetne inimene ühes või teises küsimuses on. Mina ei arva, et kui ma olen kuskilt saanud genealoogilist informatsiooni, et mul oleks seda hoida ebaeetiline. Sellise info kogumise üle võib rohkem diskuteerida. Mõne tundliku inimese lähisugulane võib ju mulle tema pereseisust jms. infot anda. Arvan, et igal inimesel on selles osas õigus öelda, et ta ei soovi, et ma mingisse graafilisse sugupuusse tema nime kõigile vaatamiseks välja panen, kuid paraku seda ta valida ei saa - ta on ja jääb minuga samasse sugupuusse st. minu sugulaseks ja selle vastu ta ei saa ega minagi. Graafiliselt lõpetaks ma sellisel juhul sugupuu seal ära kus see lubatud piir läheb 110 aasta vist. Kui mul puudub nende inimeste nõusolek. Kuid see vist pole keelatud öelda, et lubatud piiri taga elanud isikul oli nt. 8 last, 23 lapselast ja 51 lapselapselast. Seda ei peaks keegi isiklikult võtma. Isegi kui ma seda infot oman.

Lugupidamisega:
Assar Järvekülg

inga.ligi
Postitusi: 139
Liitunud: Neljapäev 25. August 2005, 20:17:08
Status: Eemal

Postitus Postitas inga.ligi » Reede 22. September 2006, 21:21:09

Tahaksin omalt poolt lisada ehk niipalju,et juurdlesin ka alguses sama probleemi üle,kui sugupuuga tegelema hakkasin.Olen n.ö.oma ausõnaga lubanud,et ma ei kasuta elus olevate inimeste delikaatseid andmeid miskitmoodi kurjasti ega riputa nende nimesid ja sünniaegu avalikult internetti kõigile vaatamiseks.Iseenesestmõistetavalt olen oma antud sõna ka pidanud.Kuid neil inimestel on tõepoolest ainuke garantii minu antud ausõna! Põhimõtteliselt iial ei või teada,millal mul mingi teine idee pähe lööb.
Võõraks jäänud või väga kaugetelt sugulastelt andmete küsimine ei ole sugugi kerge ,kuid oma üllatuseks pean tõdema,et siiani olen ma küll vaid ja ainult positiivset tagasisidet saanud.Tavaline reaktsioon on see,et issand,kui kihvt,et keegi sellega tegeleb.Ilmselt annab mingisse suurde sugupuusse kuulumine tänapäeva inimesele mingit kindlus- ja uhkustunnet,saades teada,et tema esiisa on aastal 1700 elanud seal ja seal,et wau!,vaat,kus mu juured on - et ta niipalju ei filosofeeri selle üle,et tema sünniaasta ja nimi kusagil kellelegi teatavaks saavad.Pigem ta isegi tahab seda.Samas võib internetist leida küll CV-sid,õpilaste ja tudengite,spordivõistlustel osalejate,vilistlaste,erakonna liikmete,valimistel kandideerijate ja mis iganes nimekirju,kus ka nimed ja sünniaastad kirjas,ilma,et keegi selleks oleks erilist luba avaldamiseks küsinud.Kuidas suhtuda? Suund tundub olevat sinnapoole,et kui sind ei ole internetis,pole sind olemas.
Tahaksin aga omalt poolt küsida teema algatajalt,et mis see on,mis siis tema enda nimes nii kaitstavat on,et seda tuleb salata - meil siin on kombeks vastavalt foorumi algataja ettepanekule enamjaolt siiski oma nimede all esineda?
Tervitades Inga Ligi

genea_z
Postitusi: 2
Liitunud: Neljapäev 21. September 2006, 20:02:09
Status: Eemal

Postitus Postitas genea_z » Laupäev 23. September 2006, 07:08:09

Tänan heade vastuste eest!

Inga Ligile:

Foorumis on mul teine kasutajanimi ka, mille all tavaliselt kirjutan (oma nime all siis). Paraku on see konkreetne teema nii delikaatne (ja Eesti nii väike), et isegi ilma detailidesse laskumata postitatud tekstis, võidakse ennast ära tunda (juhul kui nad seda teksti loevad). See teeks asja veelgi ebamugavamaks nende jaoks, mida ma kindlasti ei soovi.



Teistele uurijatele soovin edu!

Rika Veskis
Postitusi: 77
Liitunud: Neljapäev 17. August 2006, 18:09:08
Asukoht: Harjumaa, Harku vald
Status: Eemal

Postitus Postitas Rika Veskis » Neljapäev 12. Oktoober 2006, 12:40:10

Tere! Uurimise käigus leidsin üles kaks lähedalt sugulast,vanuses 70.,kellega pole olnud kokku puudet ~30.aastat.Hakkasin küsima,kes kellega elas ja kus,palju lapsi jne.,vastuseks sain;ei tea,ei mäleta,ei tahagi mäletada ja teisel ei ole aega.Ühesõnaga,öeldi ära abist.Rohkem sellises vanuses kedagi ei ole,kes midagi veel mäletaks.Nooremad on igati abivalmis omapoolse sugulussidemete info uurimisel.Läbi selle foorumi olen leidnud sugulasi ja saanud teada,kes tuntud inimestest kuuluvad meie suguvõssa.
Kõigile jõudu uurimisel,Rika. :lol:

fred.puss
Postitusi: 350
Liitunud: Teisipäev 19. Juuli 2005, 18:09:07
Asukoht: Tartu
Kontakt:
Status: Eemal

Postitus Postitas fred.puss » Reede 13. Oktoober 2006, 23:40:10

Ühtset reeglit siin ei saagi olla - mõni inimene suhtub sellesse vabalt, kui tema vanavanavanaisa varguse pärast vangis istus, teine aga häbeneks seda ning see võib olla põhjus ka inimese eemale jäämiseks suguvõsauurimisest (st ta ei taha, et uuritakse). Selline teave aga puudutab juba iga isiku eluloolisi andmeid.

Genealoogia iseenesest aga sisaldab ainult sugupuud - nimed, sünni-, abiellumis- ja surmadaatumid ja kohanimed. See ongi kõik. Sellise teabe avalikustamise vastu ei tohiks keegi olla. On muidugi väheseid juhtumeid, kus siingi võib olla tegu sensitiivse teabega - näiteks oli kellegi emal enne abiellumist ka vallaslaps, kellest ta kunagi oma teistele lastele ei rääkinud. Või oli kellegi isa neli korda abielus.

Inimesed on erinevad - pole midagi parata, peame lähtuma igaühe soovidest, kui see vähegi võimalik on. Ainult sugupuusse kellegi paigutamine ei tohiks aga olla kellegi poolt taunitav. Kui aga on, siis tuleb välja mõelda viis, et oleks kirja pandud, et see haru ei lõpe ära, kuid andmeid ei soovita avaldada.

Elulooliste andmete avaldamine aga on juba keerulisem. Kuna ühel ammu elanud inimesel on tänapäeval enamasti mitmeid, kohati isegi sadu järeltulijaid, siis saab siin läheneda vaid demokraatlikult - kui enamus on nõus, siis võib avaldada.

Üks materjal, mida vähe kasutatakse, on perekonnanimede eelsed kohtutoimikud. Nendest on enamasti võimalik leida konkreetse inimese andmeid mõisa saksakeelse nime järgi otsides, kuna see on toimiku pealkirjas alati sees. Kuid kõikide nende kohtutoimikute andmed pole veel AISis ja paljusid tuleb otsida ka nimistutest. Need on aga tihti veel summaarselt inventeeritud (st nimistus on näha vaid näiteks säilikute 1234-2234 kohta seda, et need on võltsdokumentide kohta, iga säiliku pealkirja pole olemas). Nendes kohtutoimikutes on mõrvu, sodoomiat, lapsetapmisi, röövimisi jne. Mis sest, et 200 aastat tagasi, veidi puudutatuna tunneks vist meist igaüks, kui ta saaks teada, mida tema mõisa viinavabrikust töölt tulnud 25-aastane esiisa kõrtsi ees seisnud hobusega tegi. Olen selliseid toimikuid lugenud ja need on piinlikult põhjalikud. Muidugi seab siin piiri ka gooti kiri - kogu dokumentatsioon on gooti käsikirjas.

Kokkuvõttes taandub muidugi kõik uurija eetikale - kui ta ei töötle isikuandmete kaitse seaduse §4 loeteletud delikaatseid või teisi eraelulisi isikuandmeid (mis on konkreetselt üles loetletud kategooriatena), millele kehtivad veel juurdepääsupiirangud (30 aastat surmast või 110 aastat sünnist või 75 aastat dokumenteerimisest), siis on "juriidiliselt kõik korras". Mida rohkem aga avaldatakse uurimusi, kust on näha, et igas suguvõsas on oma hea ja oma halvem külg, seda enam inimesed lepivad sellega, et oma esivanemate puhul pole neil põhjust midagi häbeneda, tegid nad mis nad tegid.

Kui juba eetikast juttu tuli, siis kordan siinkohal täna suguseltsi listi kirjutatut (seoses president Ilvese emaga):

Lapsendamisega kaotab laps juriidiliselt oma suhte bioloogiliste vanematega. Iraida Siitam lapsendati ning temast sai Iraida Rebane. Lapsendamise saladust kaitseb Eestis kehtiv Perekonnaseadus, mille §77 lg 1 kõlab: "Isik, kes teab lapsendamisest, peab hoidma lapsendamise saladust" ning lõige 2: "Lapsendamise saladuse hoidmise kohustust rikkunud isik kannab vastutust seaduses sätestatud alustel." Kuigi 1968. aastani polnud Eestis lapsendamine salastatud ning EV ajal kanti lapsendamise andmed ka avalikele dokumentidele, peab Eesti Isikuloo Keskus praegu kehtivat seadusandlust arvestades teema ajakirjandusse toomist (ajalehe "Kesknädal" vahendusel Allan Alaküla poolt) PkS §77 lg 1 rikkumiseks ning perekonnalooga tegeleva asutusena kahetsusväärseks. President Ilves on oma vanavanemateks õigustatult alati pidanud Peeter ja Aleksandra Rebast ning sellest lähtuvalt on koostatud ka tema sugupuu.

Soovitan olla lapsendamise teemaga väga ettevaatlik, see kuulub iga genealoogi eetika juurde, et lapsendamise fakti ei avalikustata, kui see ei
pärine lapsendajalt endalt ja temalt pole nõusolekut selle avalikustamiseks.


Ülaltoodu tõttu taunin jätkuvalt Voldemar Vitkini raamatus "Suguvõsa uurimine" toodud soovitusi lapsendamise andmete esitamise kohta - seal pole poole sõnagagi juttu eetikast. [/i]
Fred Puss
Juhataja
Eesti Isikuloo Keskus
http://www.isik.ee

Palun erasõnumeid mitte saata - saatke e-kiri fred@isik.ee

fred.puss
Postitusi: 350
Liitunud: Teisipäev 19. Juuli 2005, 18:09:07
Asukoht: Tartu
Kontakt:
Status: Eemal

Postitus Postitas fred.puss » Pühapäev 15. Oktoober 2006, 15:46:10

Postitan ka siia suguseltsi listi kirja teema jätkuks. Muuseas, kes suguseltsi listi lugeja veel pole, saab listi endale tellida aadressil http://lists.ut.ee (otsige listi 'suguselts'). Siis tulevad kõik sinna saadetud kirjad teile otse postkasti ning saate soovi korral ka ise kirjutada korraga kõikidele lugejatele.


- - - - - - -


Üleeile tuli siin listis juttu lapsendamisest ning selle märkimisest
sugupuus. Selle peale tuli mulle üks erakiri, millele vastuse soovin saata
aga siia listi. Kirjutaja ütles, et ta on kasulapsed ja ka lapsendatud
lapsed jätnud sugupuust välja, kuid tal tekkis nüüd küsimus, kas ta tegi
õigesti. Vastasin järgmist.

*******

Esimesel juhul (kasulapsed) tegite genealoogiliselt õigesti,
perekonnalooliselt minu arvates valesti. Need lapsed kuulusid samuti
perekonda, neid kasvatas Teie sugulane (laste kasuisa). Perekonna ajaloos
(st kus kirjeldatakse täpsemalt perekonna tegevust, inimeste elulugu jne)
peaks see kirjas olema. Sugupuus ei pruugi olla (muidugi võib panna), mingit reeglit siin pole.

Teisel juhul (lapsendamine) tegite genealoogiliselt õigesti, eetiliselt
võibolla valesti. Paljud lapsendajad ei tea oma lapsendamisest ning võõra
inimese koostatud sugupuu on kindlasti viimane koht, kust seda teada saada.
Lapsendamisest teada saamine võib põhjustada lapsendatule emotsionaalseid
kannatusi, rikkuda tema suhteid vanematega ning sugulastega. Kui ta on
aga väiksest peale ise teadnud, et ta on lapsendatud ning ka sugulased teavad seda,
siis pole põhjust seda varjata ka sugupuus, vaid märkida tema põlvnemine
oma kasuvanematest ära katkendjoonega, mitte aga pideva joonega.
Kui Te ei tea, kas tema lapsendamine on avalikult teada, siis tuleb seda
märkida kui tavalist põlvnemist. Avalikult teada olemise hindamisel tuleb
samuti olla ettevaatlik - räägitakse juhtumist, kus üks mees sai oma
lapsendamisest ise alles 50-aastaselt teada, kuigi kõik arvasid, et ta
teadis. Seejärel ei andnud ta oma kasuemale "andeks" ka tolle surivoodil.
Lugu juhtus Tartumaal.

Alaealise puhul ei tohiks aga kunagi lapsendamist avalikustada. Tal puudub selleks piisav
otsustusvõime (elukogemus, oskus hinnata sellest tulevaid tagajärgi) kui ka juriidiliselt luba paljusid otsustusi ise teha.
Lapsendatud ei saa näha ka oma pärisvanemate andmeid perekonnaseisuametist
ja kohtuasutusest enne, kui nad on täisealiseks saanud.

Jätkuvalt rõhutan, et lapsendamise puhul on tegemist väga otseselt võõra
perekonna elu üksikasjadesse tungimisega ning kõiki asjaolusid teadmata
ning asjaosaliselt nõu küsimata ei ole genealoogil eetiliselt õigus olla
kohtumõistja rollis - sind paneme sugupuusse, sind aga mitte. Võimalik, et
perekonnaloolane ei saagi seetõttu koostada sugupuud ühtede põhimõtete
järgi - üks lapsendatu ei soovi ennast "kasu-"sugupuusse, teist aga ei saa
sealt välja jätta, kuna ta ise ei tea oma lapsendamisest.
Fred Puss
Juhataja
Eesti Isikuloo Keskus
http://www.isik.ee

Palun erasõnumeid mitte saata - saatke e-kiri fred@isik.ee

Eike Riis
Postitusi: 280
Liitunud: Reede 22. Juuli 2005, 18:06:07
Asukoht: Tallinn
Status: Eemal

Postitus Postitas Eike Riis » Kolmapäev 17. September 2008, 17:11:09

Fred Pussi artiklit "Isikuandmete kasutamine suguvõsauurimisel" (EGeSi Tartu osakonnas 06.09.2008 peetud ettekande kokkuvõte) saab lugeda http://www.isik.ee/andmekaitse.html

Vasta

Mine “Perekonna ajalugu (üldküsimused)”