Aadu Must kirjutas "Eestlaste perekonnaloo allikates" (2000, lk. 86) Kudina mõisa näite abil, kuidas talude nimedest tuletatud perekonnanimede puhul juhtus SEAL sageli: talu nime järele ei saanud perenime mitte talu pererahvas, vaid hoopis teised, mujal elavad inimesed. Kas oli selle aluseks ülitugev ajalooline mälu - nime saajate eellasi oli kunagi ammu elanud nime andnud talus? "... jääb üle vaid loota, et ehk oskavad kohalikud inimesed sellele mõistatusele vastuse leida" (samas, lk. 88). -
Olen sarnase mõistatuse ees oma isapoolsete esivanemate puhul. Saarde khk-s (hiljem Häädemeeste alla viidud) Kolbergi "küla" (tegelikult: kolme Ruhja Idweni mõisale kuulunud hajatalu rühma) Parro talu pererahvas (õieti: kõik seal elanud pered) sai nimeks Bäärs, Behrs, Bährs, Bers, Bärs (= läti k.: kask), Kask - ei keegi aga Parro. Parro nime said sealt 23-30 versta kaugusel elanud, sulaseseisusesse kuulunud Saarde khk. Tihemetsa mõisa ja selle karjamõisa Kersu, ning Halliste khk. Vana-Kariste kroonumõisa elanikud. Neis mõisates olid nad elanud nähtavasti juba 1700-ndate teises pooles.
KAKS KÜSIMUST:
1. Kas "Kudina mõistatus" on levinud, või erandlik nähtus? Mida teate? Kas sellele on antud ka teisi seletuskatseid?
2. Palun hinnake, kui tõenäoliseks peate hüpoteesi, et Parrod elasid enne 1750. a. Parro talus, neil tuli sealt lahkuda, ja neil õnnestus kokkulepete tulemusel (uute elanikega? Võimudega-omanikega?) endale võtta kaotatud elukoha nimi.
Erast Parmasto
"Kudina mõistatus"
-
Erast Parmasto
- Postitusi: 30
- Liitunud: Teisipäev 19. Juuli 2005, 22:52:07
- Status: Eemal
-
andri.riid
- Postitusi: 141
- Liitunud: Teisipäev 25. Oktoober 2005, 11:00:10
- Asukoht: Saue vald
- Status: Eemal
Re: "Kudina mõistatus"
No ma kommenteeriks seda nii, et ajal või kohtades, kus kehtis nöörimaade süsteem, andsid inimesed nime talule, mitte vastupidi (v.a. ka neis piirkondades esinevad hajatalud). Kui me vaatame vakuraamatuid, siis on seal loetletud peremehed (koos juurdekuuluvate pereliikmete ja nende käsutuses olevate maadega), mitte talud.
Inimestest eraldi fikseeritud talude nimesid hakkame kohtama nimeloendites ja minu meelest alles XIX sajandi algusest. Ning hingeloendid ka mingis mõistes fikseerivad ühe hetke seisu (kuna seal tekib XX saj. alguseni hinges hoitud talu ja perenumbrite süsteem).
Perenimed tavakasutuses võisid olla väga püsivad (st inimene säilitas perenime ka teise talusse kolimisel või sotsiaalse staatuse muutumisel) ja mina seostaks seda just sellega, et selles piirkonnas olid valdav külatüüp, kus küla põllud olid ribadeks jagatud (et kõigil oleks enam-vähem võrdsed maad) ja küla majad pundis koos ning sel juhul näeme perenime säilimist ka siis, kui pere vahetas elukohta teise külasse. Teistes piirkondades olid talud hajali, püsivamad (ning külad just ebamäärased, talude kuuluvus külla tinglik). Siin saadi perenimed taludelt ning samuti identifitseeriti inimesi eelistatult nende sotsiaalse staatuse (a la Kingu Jaani sulane Mats) järgi, mis on muidugi paras peavalu uurijale.
Perenimed olid nii või teisiti pidevas muutumises, näiteks väimees, kui sai taluperemeheks, võttis tihti üle äia perenime või lesega abiellunu võttis mitte harva üle kadunukese perenime (siin võib ka seotud olla abielu kaudu saavutatud peremehestaatusega). Perenimed teisenesid paratamatult ka igas põlvkonnas ja ühes sellega võib algnimi kaduma minna - Matsi Jaagu Jürist saab näiteks Jaagu Jüri. Teisest küljest, sisserännanud säilitasid tihti algkodu nime perenimes, nt. Tallinna Jaan või Soome Elias. Perenimede rägastikus sumpamine on põnev, aga keeruline.
Mis puutub nimepanekusse endasse, siis arvata võib, et suurem osa talupoegi suhtus väärnimede panekusse ükskõikselt ja ilmselt ei valinud nime kuigi teadlikult.
Mis puutub ajaloolisesse mälusse sealjuures, siis nimepanek üldse justnagu viitaks selle puudumisele. Nimesid võeti kaugelt rohkem kui sugulusseoseid arvestades seda vaja oleks olnud. Väga tihti võtsid sama nime vaid ühtede vanemate lapsed. Nõod olid juba eri nimedega. Samal ajal sugulusabielud ei ole väga tavalised, seega teati küll, kes kelle sugulane on, lihtsalt jällegi, nime valimisel ei olnud see oluline (oluline oli vaid, et mittesugulased ei võtaks sama nime).
Mida aga Kudina probleemiga sarnastel juhtumitel peab arvestama, on see, et perenimede seis nimepaneku hetkel ei ole piisav alus otsustamaks kas nimesid pandi valesti. Lihtne näide, üks suguvõsa liin võis elada ühes talus üle 100 aasta, kuid kaks aastat enne nimepanekut läks peremees kõrvaltalusse saunikuks, millega, näiteks, muutus tema perenimi.
Ainus võimalus selguse saamiseks on ajas piisavalt tagasi minna kui allikad seda muidugi lubavad. Aga kas on Parro või Bahrs - ausalt öeldes ei näe neis nimedes suurt vahet.
Inimestest eraldi fikseeritud talude nimesid hakkame kohtama nimeloendites ja minu meelest alles XIX sajandi algusest. Ning hingeloendid ka mingis mõistes fikseerivad ühe hetke seisu (kuna seal tekib XX saj. alguseni hinges hoitud talu ja perenumbrite süsteem).
Perenimed tavakasutuses võisid olla väga püsivad (st inimene säilitas perenime ka teise talusse kolimisel või sotsiaalse staatuse muutumisel) ja mina seostaks seda just sellega, et selles piirkonnas olid valdav külatüüp, kus küla põllud olid ribadeks jagatud (et kõigil oleks enam-vähem võrdsed maad) ja küla majad pundis koos ning sel juhul näeme perenime säilimist ka siis, kui pere vahetas elukohta teise külasse. Teistes piirkondades olid talud hajali, püsivamad (ning külad just ebamäärased, talude kuuluvus külla tinglik). Siin saadi perenimed taludelt ning samuti identifitseeriti inimesi eelistatult nende sotsiaalse staatuse (a la Kingu Jaani sulane Mats) järgi, mis on muidugi paras peavalu uurijale.
Perenimed olid nii või teisiti pidevas muutumises, näiteks väimees, kui sai taluperemeheks, võttis tihti üle äia perenime või lesega abiellunu võttis mitte harva üle kadunukese perenime (siin võib ka seotud olla abielu kaudu saavutatud peremehestaatusega). Perenimed teisenesid paratamatult ka igas põlvkonnas ja ühes sellega võib algnimi kaduma minna - Matsi Jaagu Jürist saab näiteks Jaagu Jüri. Teisest küljest, sisserännanud säilitasid tihti algkodu nime perenimes, nt. Tallinna Jaan või Soome Elias. Perenimede rägastikus sumpamine on põnev, aga keeruline.
Mis puutub nimepanekusse endasse, siis arvata võib, et suurem osa talupoegi suhtus väärnimede panekusse ükskõikselt ja ilmselt ei valinud nime kuigi teadlikult.
Mis puutub ajaloolisesse mälusse sealjuures, siis nimepanek üldse justnagu viitaks selle puudumisele. Nimesid võeti kaugelt rohkem kui sugulusseoseid arvestades seda vaja oleks olnud. Väga tihti võtsid sama nime vaid ühtede vanemate lapsed. Nõod olid juba eri nimedega. Samal ajal sugulusabielud ei ole väga tavalised, seega teati küll, kes kelle sugulane on, lihtsalt jällegi, nime valimisel ei olnud see oluline (oluline oli vaid, et mittesugulased ei võtaks sama nime).
Mida aga Kudina probleemiga sarnastel juhtumitel peab arvestama, on see, et perenimede seis nimepaneku hetkel ei ole piisav alus otsustamaks kas nimesid pandi valesti. Lihtne näide, üks suguvõsa liin võis elada ühes talus üle 100 aasta, kuid kaks aastat enne nimepanekut läks peremees kõrvaltalusse saunikuks, millega, näiteks, muutus tema perenimi.
Ainus võimalus selguse saamiseks on ajas piisavalt tagasi minna kui allikad seda muidugi lubavad. Aga kas on Parro või Bahrs - ausalt öeldes ei näe neis nimedes suurt vahet.