Olen välja märkinud mõned huvitavamad eesnimed 18 sajandi algusest Tarvastust
Naised: Eddo, Ebbo, Jöppe, Katt, Kats, Kadderi, Kerstin, Käddo, Madde, Neddo, Pabbo, Pibbo, Wedefka (?). („o”sõna lõpul hääldatakse mulgis „u” ja „e” võidu hääldada ka „ä”-na; Näit Eddo oli ilmselt Ädu.).Nimed Eddo, Ebbo, Pabbo olid eriti moes Suislepas.
Mehed: Arend, Herm, Hann (omast. Hanni, mehe nimi veel 1749 !) Joost; Jaas, Käärt, Laus, Matt (omast. Matto), Rekkant; Rits, Peed, Pender, Willart, Willibard, Tanni, Tehvan, Tohver, Toos (varem ka Toss, Töss), Wilp.
Mõnele neist nimedest ei anna selgitust ka Henno Rajandi nimede raamat.
Igatahes on nimede valik märksa huvitavam, mitmekesisem ja lõbusam, kui 19 sajandil, kui eestlaste eesnimede valik muutud vägagi igavaks ja üksluiseks. .
Lõpuks võrdluseks ka mõned 18. sajandi alguse muulaste nimed Tarvastust.
Kangruõpilane Tarvastu Järvekülast tatarlane Friedrich ja kalmõkitar Luctetia Tarvastu mõisast. (millised olid nende pärisnimed enne ristimist kahjuks ei selgu).1743. aastal sündis türklanna Hapal vallaslaps tütar, kes sai nimeks Mari. Lapse isaks peeti „noort väikest türklast Habsemet´i”
Mustlane Hanso Daniel ja tema poeg Jeremias.
Milliste huvitavaid või (tänapäeval) ebatavalisi eesnimesid olete perekonnaloo uurimisel kohanud ? Kas saab selles osas täheldada paikkondlikke iseärasusi ?
Selliste nimede „taasavastamisel” võik olla ehk ka praktiline väärtus. Milleks nimesid laenata ja uusi välja mõelda, kui võiks kasutada ka läbiproovitud vanu esi-isade ja esiemade eesnimesid.
Ette tänades
Kalmer
Eesnimedest
Mina olen ka Nedo (Nebo) nime kohanud, aga seda 18 saj alguses ja Nissi kk, veel oli mulle uudiseks, et nimed Annika ja Kristin juba ammu kasutusel.
Huvitavamatest nimedest veel kohanud mehenime Pärli, ei mäleta kus, aga ilmselt kusagil Tartumaal, Rõuges tavaline eesnimi Kersna, Evert, naisenimi Matto, Hipp.
On olnud ka mõned väga kummalised nimed, aga kuna mitte uuritavates suguvõsades, siis hetkel ei oska täpsemalt kirjutada.
Huvitavamatest nimedest veel kohanud mehenime Pärli, ei mäleta kus, aga ilmselt kusagil Tartumaal, Rõuges tavaline eesnimi Kersna, Evert, naisenimi Matto, Hipp.
On olnud ka mõned väga kummalised nimed, aga kuna mitte uuritavates suguvõsades, siis hetkel ei oska täpsemalt kirjutada.
-
Riina.Kallas
- Postitusi: 925
- Liitunud: Reede 07. Aprill 2006, 19:03:04
- Asukoht: Tartu
- Status: Eemal
Tänud Kalmerile teema algatamise eest! See teema mulle meeldib, sest olen lapsest saadik olnu "nimehull". Veidi Virumaal esinevatest huvitavatest nimedest aastatest 1694-1740 ( Lüganuse, Viru-Nigula ). Väga palju variante hetkel välja pakkuda ei oska, aga mõned siiski. Naised: Pillo, Gret ( ka Greth ), Kert, Neto, Kirstin, Pirit, ka varem juba nimetatud Hipp ja Ebbu. Mehed: Nilis, Hinno, Siwwi, Wapo, Simon, Käsper, Wolmer, Elias, Gerdt. Palju esineb nimesid Niccolas ja Niclas. Eestlaste jaoks ootamatud oleksid Abraham ja Stephan.
Mind üllatas, et juba sel ajal esinesid nimed Paavo ja Arved.
Seda, et Annika on vana nimi ( siinkandis nimetatud perioodil palju kasutatud, aga hiljem kadunud ), teadsin ma ammu. Kunagi aastate eest kuulasin raadiost Keeleminuteid ja seal öeldi koguni, et tegemist vanima teadaoleva eesti naisenimega ( vist koos Anoga ). Tundsin end tähtsana, sest olin pannud tütrele nimeks Annika.
Mind ennast üllatab veidi, et lihtrahvas kasutas üpris palju nime Hedvig. Nimi ise ju veidi saksik. Minu esiisa lihtsustas minu suguvõsauuringuid sellega, et pani 1777.a. oma pojale nimeks Gottlieb. Milline rõõm sellist nime kõigi Jüride ja Jaanide taustal otsida!
Muuseas, kas Virumaal teatud perioodil Jüri variandina kasutatud Jurg esineb üle Eesti või ainult siinkandis?
Veel võiks omavahel jagada ka teadmisi huvitavatest perenimedest. N. Kartohwelileht, Üleõuemaantee. Selliseid kohates mõtlen, kas need ka tänapäevani säilinud on. Minu arust on Lõuna-Eestis vahvaid perenimesid rohkem. Omaette pärl on Haljala kihelkond, kus pooled perenimed algavad Uu...., n. Uukivi, Uukareda ja veel palju selliseid.
Mind üllatas, et juba sel ajal esinesid nimed Paavo ja Arved.
Seda, et Annika on vana nimi ( siinkandis nimetatud perioodil palju kasutatud, aga hiljem kadunud ), teadsin ma ammu. Kunagi aastate eest kuulasin raadiost Keeleminuteid ja seal öeldi koguni, et tegemist vanima teadaoleva eesti naisenimega ( vist koos Anoga ). Tundsin end tähtsana, sest olin pannud tütrele nimeks Annika.
Mind ennast üllatab veidi, et lihtrahvas kasutas üpris palju nime Hedvig. Nimi ise ju veidi saksik. Minu esiisa lihtsustas minu suguvõsauuringuid sellega, et pani 1777.a. oma pojale nimeks Gottlieb. Milline rõõm sellist nime kõigi Jüride ja Jaanide taustal otsida!
Muuseas, kas Virumaal teatud perioodil Jüri variandina kasutatud Jurg esineb üle Eesti või ainult siinkandis?
Veel võiks omavahel jagada ka teadmisi huvitavatest perenimedest. N. Kartohwelileht, Üleõuemaantee. Selliseid kohates mõtlen, kas need ka tänapäevani säilinud on. Minu arust on Lõuna-Eestis vahvaid perenimesid rohkem. Omaette pärl on Haljala kihelkond, kus pooled perenimed algavad Uu...., n. Uukivi, Uukareda ja veel palju selliseid.
Naisenimi Hipp ja ja mehenimi Mehka on väga vanad Mõniste ja Saru ümbruse nimed (Hargla khk). On olemas isegi legend, et kogu Mõniste kandi rahvas on alguse saanud Mehkast ja Hipest. Mehka on Mihkli vaste sealkandis. Mõniste kanti teatakse ka Mehkamaana. Sealkandis on üsna levinud ka naisenimi Hell ja mehenimi Andri, mida mujal vist nii sageli ei esine.
Vana-Nursis esines 19. saj. eesnimi Manglus. Ei ole seda mujal kohanud.
Vana-Nursis esines 19. saj. eesnimi Manglus. Ei ole seda mujal kohanud.
Minu uurimise huviorbiidis on olnud põhja Hiiumaa kus kuni 18 sajandi lõpuni elas suur rannarootslaste kogukond. Paljud nimed on ühised nii rootslastel kui ka eestlastel, kuid on ka nimesid mis esinevad ainult kas rootslastel või eestlastel, Huvitavatest nimedest vast naisenimi Käd ja mehenimi Proos, Widas ja Kristi (ilmselt rootslaste Christjan). Micky poolt nimetatud naisenimi Gret (Greth) ja Pirit tunduvad olema rootsi päritolu Margret või Margaret ja Birrit. Gret esineb ka eestlaste nimena Hiiumaal rohkem küll kirjutatud Kret või Kreet olenevalt sellest kuidas kirikuõpetaja kirja pani. Nimi Simon esineb Hiiumaal ilmselt rootsalste mõjul nimekujus Simo, Simmo, Simu. Veel mõningaid rootsi nimedest tuletaud nimesid: Nuut - Knut, Pert - Bertel, Laas - Lars, Pent - Bengt.
Mis puutub saksa nimede panekut näiteks Gotlieb, siis tundub et nende nimede panek olenes ühiskondlikust positsioonist. Kes oli mõisas mingi ametimees siis mõnikord pandi lastele saksa nimed nagu Reinold, Fridrich jne. Mõnikord sellised pered saksastusid mõnikord aga mitte ja lastelaste nimed olid jällegi tavalised talupoegade nimed. Üldiselt ei olnud nimede valik 18 ja 19 sajandil eriti suur.
Mis puutub saksa nimede panekut näiteks Gotlieb, siis tundub et nende nimede panek olenes ühiskondlikust positsioonist. Kes oli mõisas mingi ametimees siis mõnikord pandi lastele saksa nimed nagu Reinold, Fridrich jne. Mõnikord sellised pered saksastusid mõnikord aga mitte ja lastelaste nimed olid jällegi tavalised talupoegade nimed. Üldiselt ei olnud nimede valik 18 ja 19 sajandil eriti suur.
Väga vanad nimed tunduvad olevat ka Läänemaal leiduvad Lüll, Korjus ja Maur. Viimast olen kohanud ka Torma kihelkonnas. Samuti Sibbi (kuskil oli sellenimeline soomlane, kuid samuti esineb eestlaste seas), mis võib olla kohandatud versioon vene Sibarist.
Huvitavad ja haravesinevad on veel Pell (Päll) ja Kottard. Wilo ja Wilipo (eestistatud Philip?), Lorenz ja Joachim on samuti harvaesinevad eestlaste seas. Libuska oli ühe vene juurtega talupoja nimi Laiuse kihelkonnas.
Naisenimedest on huvitavamad Ingel ja Rissen. Nedo aga on näiteks suhteliselt levinud Simuna kihelkonnas.
Huvitavad ja haravesinevad on veel Pell (Päll) ja Kottard. Wilo ja Wilipo (eestistatud Philip?), Lorenz ja Joachim on samuti harvaesinevad eestlaste seas. Libuska oli ühe vene juurtega talupoja nimi Laiuse kihelkonnas.
Naisenimedest on huvitavamad Ingel ja Rissen. Nedo aga on näiteks suhteliselt levinud Simuna kihelkonnas.
Veel mõned pärlid. Seekord Jõhvi kandist. Mõned ilmselt vene mõjudega. Naised: Tanka, Tarka, Marreth, Eriska, Brita, Arrina, Druto, huvitavamad vast Teppo, Pill, Küllina, Lastik. Pill - väga levinud. Ka Teppo esineb päris palju. Mehed: Tawo, Hinn, Riidu, Lazar, Tromhold, Fabo, Serge, Bertel, Lorits, Lall ( ka Lallo ), Pep ( Pebo ), Fetka, Herm, Lauer ( kriipsukesega u peal , nime esineb plaku ), Onton ( praegu Kohtla vallas üpris levinud perekonnanimi ).
-
Patrick Rang
- Postitusi: 514
- Liitunud: Kolmapäev 11. Jaanuar 2006, 22:06:01
- Status: Eemal
Üks äärmiselt huvitav keskustelu 
Aga tõmbaksin natuke entusiasmi tagasi. Asi nimelt minu arvates selles, et nii mõnigi senini väljapakutud nimi (nimevariant) taandub kirjapanija suvale (mis ilmselt pidi ühelt poolt põhinema kirjutaja parimal äranägemisel, mil viisil tuleb "õieti" eestlaste nimesid kirja panna, teiselt poolt kajastas see muidugi kohalikku hääldust). Ja eks allpool pakutud "tavapärased" variandid on need, mida minu kogemus ja kultuuritaust tunnistab.
Kreeth, Kret, Gret ja nt 1816 aasta hingerevisjonis Käina khk-s (ja minu teadmisel Hiiumaal seal ja ainult seal) Gröet on ikka tavapärane Kreet. Tammsaarel on Krõõt, Saaremaal algab nimi alati "R" tähega...võta siis kinni, mis see õige on.
Prido, Frido, Rido jne on ikka tavapärane Priidu.
Saksikumaid nimesid pandi tänu suhtlusele kohalike "sakstega" - kes parasjagu oli mõisahärra, kirikuõpetaja või muu.
Terv,
PR
Aga tõmbaksin natuke entusiasmi tagasi. Asi nimelt minu arvates selles, et nii mõnigi senini väljapakutud nimi (nimevariant) taandub kirjapanija suvale (mis ilmselt pidi ühelt poolt põhinema kirjutaja parimal äranägemisel, mil viisil tuleb "õieti" eestlaste nimesid kirja panna, teiselt poolt kajastas see muidugi kohalikku hääldust). Ja eks allpool pakutud "tavapärased" variandid on need, mida minu kogemus ja kultuuritaust tunnistab.
Kreeth, Kret, Gret ja nt 1816 aasta hingerevisjonis Käina khk-s (ja minu teadmisel Hiiumaal seal ja ainult seal) Gröet on ikka tavapärane Kreet. Tammsaarel on Krõõt, Saaremaal algab nimi alati "R" tähega...võta siis kinni, mis see õige on.
Prido, Frido, Rido jne on ikka tavapärane Priidu.
Saksikumaid nimesid pandi tänu suhtlusele kohalike "sakstega" - kes parasjagu oli mõisahärra, kirikuõpetaja või muu.
Terv,
PR
Vastulause Patrickule. Ilmselt on siililegi selge, et paljud nimed kuuluvad kokku, st. on ühe nime erinevad variandid - kõnes üks, kirjas erinevad. Aga sellele vaatamata on teema huvitav. Palju ju ikka nimesid, mis unustusehõlma vajunud. Ja ka see on põnev, et palju nn. uusi nimesid tegelikult mitusada aastat tagasi kasutusel olnud. Võtame või Brita, Berit, Kerstin. Kasutusse ilmunud justkui mitte väga ammu, aga tegelikult... Huvitav on ka nimede kasutuse erinevused piirkonniti. Kui tegeleda peamiselt ühe kandiga, siis see silma ei hakka, aga tegelikult on erinevused märgatavad. Näiteks lihtne ja harilik nimi Peeter ( Peter ). Lõuna-Eestis esines 19. sajandi keskel massiliselt, aga Põhja-Eestis kasutus peaaegu olematu.
Mul on rohkem andmeid Kursi ja Lohusuu kihelkonna kohta. Erinevused nimepanekul on ikkagi suured. 18. sajandi II pooles oli Kursi kõige populaarsemad mehenimed Ants (15.9%), Jüri (15.7%), Jaan (13.1%), Mart/Märt (11,7%). Naistenimedest Mari 21%, siis Krõõt 11,4%, Anu 9,2%, Mai ja Eeva mõlemad 8,1%.
Lohusuus oli 1722-72 meeste nimesid 49 (Kursis vaid 37) ja naistel 27 (24). Ja edetabel algas meestel Jaan, Jüri, Madis/Madi, Mart/Märt, Toomas, Mihkel; naistel Mari (vähemalt siin on ühine joon), Kai, Kadri, Mai, Liisu, Anu, Ello, Leen jne. Ehk hoopiski midagi muud. Kursi esimene meesnimi Ants on Lohusuus alles 12 kohal. Kursi populaarne Krõõt oli Lohusuus suhteliselt vähepopulaarne. Viimases ei "armastatud" ka Triinut ja Malle.
Kursis oli harulduseks Laur, Margus, Nigolas, Pärtel, Peedo, Taavet, Tiit, Vasil (1 kord), Arnd, Kristjan, Otto, Tõnis. Aga Kottart, Evert, Tani ja Mats päris populaarsed; Lohusuus haruldused Simon/Simmo/Siim, Preedik, Peep, Pääro, Ott, Laur, Kustav, Kasper, Kärt, Hinno/Hanno, Annuk, Andre, Taavit, Pärtel, Nigo/Nigul, Magnus (omastavas kujul Manguse/Mangnuse), Päärel, Elias. Kuid populaarset hulka kuulusid Jakob (7.), Aabram ja Kursis 6.positsioonil olev Ado oli suhteliselt vähepopulaarne.
Naisenimedest oli Kursis Malo (ilmselt mingi versioon Mallest), mõned korrad esineb Tiina, Katarina, Maret, Sohvi. Lohusuus aga selline huvitav nimi nagu Sofisa, aga leidub ka mõned korrad Kristiina, Annika/Annik/Annikas (kokku 9), Ingel (3), Kirsti (3), Needo (Nedo, Neto) on suhteliselt levinud.
Kuid Tormas oli enne Põhjasõda ja hiljem siis vanemate inimeste nimedena Iwassg ja Karp (vene mõjud), Bendt, Albrecht, Jurg, Clemet, Nicolas, Hannuk, Abram, Herm (s.o. tuletus Hermanist ja peaks olema tegelikult Härm ning olen seda kohanud, küll harva ka mujal), Klaus, Ant/Into/Hinn/Hinno/Hint, Stephan ja mehenimena (!) Kristel (omastavas Kristli). Ka Jurg on siin esinenud. Naistenimedest Wio ja Kirstin, ka Kirsti (hiljemgi). Kert on nii naise kui ka mehe nimena.
Üldiselt tundub, et nimevalik on aja jooksul (18. saj lõpus, 19.saj alguses) vähenenud. Hiljem tulid kahe- ja kolmekordsed nimed ning siis juba eestistused ja varieeruvus kasvas kõvasti. Paistab, et nimede hulk sõltus ka sellest, palju inimesed liikusid ning kui paljudest kohtadest nad tulid. Tuleb nõustuda Mickyga, et Jõhvi kihelkonna nimevalik on väga huvitav ja mitmekesine - eks ikka seetõttu, et inimesi tuli paljudest kohtadest. Ka Lohusuu ja Torma kant võisid saada värskendust nii venelastelt (kes tegelikult ka rahva hulka sulasid) kui ka aktiivsest suhtlusest Peterburi-Riia maanteel sõitjatega või ise seda mööda linnadesse ja alevitesse puidutöid müümas käies.
Lohusuus oli 1722-72 meeste nimesid 49 (Kursis vaid 37) ja naistel 27 (24). Ja edetabel algas meestel Jaan, Jüri, Madis/Madi, Mart/Märt, Toomas, Mihkel; naistel Mari (vähemalt siin on ühine joon), Kai, Kadri, Mai, Liisu, Anu, Ello, Leen jne. Ehk hoopiski midagi muud. Kursi esimene meesnimi Ants on Lohusuus alles 12 kohal. Kursi populaarne Krõõt oli Lohusuus suhteliselt vähepopulaarne. Viimases ei "armastatud" ka Triinut ja Malle.
Kursis oli harulduseks Laur, Margus, Nigolas, Pärtel, Peedo, Taavet, Tiit, Vasil (1 kord), Arnd, Kristjan, Otto, Tõnis. Aga Kottart, Evert, Tani ja Mats päris populaarsed; Lohusuus haruldused Simon/Simmo/Siim, Preedik, Peep, Pääro, Ott, Laur, Kustav, Kasper, Kärt, Hinno/Hanno, Annuk, Andre, Taavit, Pärtel, Nigo/Nigul, Magnus (omastavas kujul Manguse/Mangnuse), Päärel, Elias. Kuid populaarset hulka kuulusid Jakob (7.), Aabram ja Kursis 6.positsioonil olev Ado oli suhteliselt vähepopulaarne.
Naisenimedest oli Kursis Malo (ilmselt mingi versioon Mallest), mõned korrad esineb Tiina, Katarina, Maret, Sohvi. Lohusuus aga selline huvitav nimi nagu Sofisa, aga leidub ka mõned korrad Kristiina, Annika/Annik/Annikas (kokku 9), Ingel (3), Kirsti (3), Needo (Nedo, Neto) on suhteliselt levinud.
Kuid Tormas oli enne Põhjasõda ja hiljem siis vanemate inimeste nimedena Iwassg ja Karp (vene mõjud), Bendt, Albrecht, Jurg, Clemet, Nicolas, Hannuk, Abram, Herm (s.o. tuletus Hermanist ja peaks olema tegelikult Härm ning olen seda kohanud, küll harva ka mujal), Klaus, Ant/Into/Hinn/Hinno/Hint, Stephan ja mehenimena (!) Kristel (omastavas Kristli). Ka Jurg on siin esinenud. Naistenimedest Wio ja Kirstin, ka Kirsti (hiljemgi). Kert on nii naise kui ka mehe nimena.
Üldiselt tundub, et nimevalik on aja jooksul (18. saj lõpus, 19.saj alguses) vähenenud. Hiljem tulid kahe- ja kolmekordsed nimed ning siis juba eestistused ja varieeruvus kasvas kõvasti. Paistab, et nimede hulk sõltus ka sellest, palju inimesed liikusid ning kui paljudest kohtadest nad tulid. Tuleb nõustuda Mickyga, et Jõhvi kihelkonna nimevalik on väga huvitav ja mitmekesine - eks ikka seetõttu, et inimesi tuli paljudest kohtadest. Ka Lohusuu ja Torma kant võisid saada värskendust nii venelastelt (kes tegelikult ka rahva hulka sulasid) kui ka aktiivsest suhtlusest Peterburi-Riia maanteel sõitjatega või ise seda mööda linnadesse ja alevitesse puidutöid müümas käies.
-
Patrick Rang
- Postitusi: 514
- Liitunud: Kolmapäev 11. Jaanuar 2006, 22:06:01
- Status: Eemal
äiendusena Mickyle. Ilma igasuguse kahtluseta on teema huvitav ja kõik sellekohased arvamusavaldused samuti (+ lisaks ka kasulikud). Mida ma aga tahtsin öelda oli see, et minu hinnangul enamus XVII-XIX sajandi kummalises kirjapildis ja seeläbi ka v-olla kaasaegsetest nimedest (nt kasvõi needsamad loetletud Brita, Berit, Kerstin) on ikkagi ühe tavapärase ja traditsioonilise nime veidrad kirjapildid. Brita ja Berit on Piret, Kerstin aga Kersti. Usun, et siin ei olegi lõplikku tõde, milline on "õige" kirjaviis.
Kõik see viib mind aga kahe uue mõttearenduseni.
1) ühes piirkonnas olid mingisugused väljakujunenud eesnimed, mida kasutati, osad nimed olid aga absoluutselt tundmatud. Kui tuua mõningad näited, siis nt Hiiumaal puudusid / olid äärmiselt harva esindatud sellised nimed nagu Ott, Taavet, Kasper, Mai, Anu. Nende leidmisel julgeksin hüpoteesina väita, et tegu ei ole Hiiumaa päritolu inimestega. Üldistatult: väga harvaesinevate eesnimede puhul kahtlusta lapse vanemate päritolu muust kihelkonnast / maakonnast.
2) nimede "normaliseerimine". Mida lugupeet' kaasuurijad arvavad, kuidas oleks kohane käituda? Mina ise normaliseerin nt kõik Johann / Juhann / Johan / jne ikkagi eestipäraseks Juhan'iks. Seda just lähtuvalt teooriast, et nime kirjapanija tegi seda suhteliselt suvalistel alustel (uue kirikuõpetaja saabudes muutub kirjapilt, sama perioodi meetrika / personaalraamat / hingerevisjon võib anda 3 erinevat lahendust).
Terv,
PR
Kõik see viib mind aga kahe uue mõttearenduseni.
1) ühes piirkonnas olid mingisugused väljakujunenud eesnimed, mida kasutati, osad nimed olid aga absoluutselt tundmatud. Kui tuua mõningad näited, siis nt Hiiumaal puudusid / olid äärmiselt harva esindatud sellised nimed nagu Ott, Taavet, Kasper, Mai, Anu. Nende leidmisel julgeksin hüpoteesina väita, et tegu ei ole Hiiumaa päritolu inimestega. Üldistatult: väga harvaesinevate eesnimede puhul kahtlusta lapse vanemate päritolu muust kihelkonnast / maakonnast.
2) nimede "normaliseerimine". Mida lugupeet' kaasuurijad arvavad, kuidas oleks kohane käituda? Mina ise normaliseerin nt kõik Johann / Juhann / Johan / jne ikkagi eestipäraseks Juhan'iks. Seda just lähtuvalt teooriast, et nime kirjapanija tegi seda suhteliselt suvalistel alustel (uue kirikuõpetaja saabudes muutub kirjapilt, sama perioodi meetrika / personaalraamat / hingerevisjon võib anda 3 erinevat lahendust).
Terv,
PR
See mingite nimede kokkukuuluvus on üks kahe otsaga asi. Kui lugeda Rajandi raamatut, siis seal ju paljude nimede puhul öeldud, et tuleneb sellest või teisest nimest. Vaadake, palju on variante näiteks Margarethal. Palju! Aga minu isiklik arvamus on, et selline tõlgendamine on suurel määral subjektiivne. Selleks, et 100% kindlusega öelda, et see või teine nimi on tuletus mingist teisest, peaks täpselt teadma antud nime tekkelugu. Kuigi, jah, sageli ikka saadakse nn. moenimi mõne vana mugandamisel. Mind isiklikult kummitab rohkem mõte sellest, miks ikkagi mõni nimi unustusehõlma vajub ja siis sadade aastate pärast justkui ärkab, kusjuures mitte üksikkasutusena.
Mis puudutab Patricku poolt tõstatud nn. nimede normaliseerimise küsimust, siis mina toimin samuti st. kasutan normaalkuju, aga märgin ära ka muud variandid. Samal ajal pean kõige õigemaks lähtumist sünnimeetrikast ( kuidas seal on, nii peakski olema ), aga alati pole seda käepärast.
Üldiselt tundub mulle, et oleme Kalmeri poolt antud esialgsest teemast üpris kaugele läinud, aga kõik need arutelud on huvitavad.
Mis puudutab Patricku poolt tõstatud nn. nimede normaliseerimise küsimust, siis mina toimin samuti st. kasutan normaalkuju, aga märgin ära ka muud variandid. Samal ajal pean kõige õigemaks lähtumist sünnimeetrikast ( kuidas seal on, nii peakski olema ), aga alati pole seda käepärast.
Üldiselt tundub mulle, et oleme Kalmeri poolt antud esialgsest teemast üpris kaugele läinud, aga kõik need arutelud on huvitavad.
Kahtlematult sõltus nime kirja panemine kirjutajast ja tema ettekujutusest "õigest" nimest. Seepärast ju 19.sajandi vallakirjades ja hilisemates hingerevisjonides kipuvad kõik Marid järsku Mariad või mõnes teises mõisas Maried olema. Näiteks Kursis on 1750-ndatel ainult Kadrinid ja siis, uue pastor tulles, ainult Kadrid. Mine võta kinni, kumb variant see õige oli! Midagi sarnast võib täheldada ju hingerevisjonide ja meetrikate Martide ja Märtidega, vahel on eelistatud Tõnn'e, teine kord Tõnusid (Tönno, Tenno). Mõnikord on dokumentides eestlastel kenasti saksapärased nimed, kuigi teises samade inimeste puhul tavalised eesti nimed. Juhan ja Johan on vist kõige tavalisem paar. Aga samuti Berendt ja Päärend, Berthel ja Pärtel, Hans ja Ants, võimalik, et ka Jürgen ja Jüri.
Sakslastele keerulised nimed ongi vist kirjakujult kõige enam varieeruvad ning minu arvates on kõige enam väänatud nime Krõõt-Kreet: Kreth, Greth, Gröt, Gröth, Kröth, Kröt, Kret, Kretha jne.
Tormas hakkas pastor Eisen 17.saj keskpaiku sinna tulles kirjutama Ewa'de ja Abram'ite asemel sageli (aga mitte alati!) Jewa ja Awram. Kas see viitab sellele, et kohalik kõnepruuk oli selline pisut venepärane? Mine võta kinni!
Aga minagi olen kasutanud nn normeerimisvarianti, kuid panen märkustesse ka teised võimalused kirja. Kindlasti tuleb seda ju teha 19.sajandi lõpus, kui nimed pandi vene tähtedega ja vahel ka vene-kujuliselt kirja ka luteri kirikuraamatutes. Vahel on seda õiget varianti võimatu leida. Mu vanaema vanaema sai õigeusu ristimisel nimeks Anna, siis läks pere tagasi luteriusku, sellega nime aga minu teada ei muudetud. Kuid paljudes dokumentides ja ka kõnes-kirjas kasutas tema ja teisedki lihtsalt Ann'i. Ja paningi Ann'ina kirja ja Anna lihtsalt õigeusu ristinimena.
Isemoodi huvitavana leidsin Torma materjale vaadates, et meestrahva nimi on kirjutatud ühes ajalõigus Käärt (just täpselt nii) ja naisterahvad Kert või Kärt.
Sakslastele keerulised nimed ongi vist kirjakujult kõige enam varieeruvad ning minu arvates on kõige enam väänatud nime Krõõt-Kreet: Kreth, Greth, Gröt, Gröth, Kröth, Kröt, Kret, Kretha jne.
Tormas hakkas pastor Eisen 17.saj keskpaiku sinna tulles kirjutama Ewa'de ja Abram'ite asemel sageli (aga mitte alati!) Jewa ja Awram. Kas see viitab sellele, et kohalik kõnepruuk oli selline pisut venepärane? Mine võta kinni!
Aga minagi olen kasutanud nn normeerimisvarianti, kuid panen märkustesse ka teised võimalused kirja. Kindlasti tuleb seda ju teha 19.sajandi lõpus, kui nimed pandi vene tähtedega ja vahel ka vene-kujuliselt kirja ka luteri kirikuraamatutes. Vahel on seda õiget varianti võimatu leida. Mu vanaema vanaema sai õigeusu ristimisel nimeks Anna, siis läks pere tagasi luteriusku, sellega nime aga minu teada ei muudetud. Kuid paljudes dokumentides ja ka kõnes-kirjas kasutas tema ja teisedki lihtsalt Ann'i. Ja paningi Ann'ina kirja ja Anna lihtsalt õigeusu ristinimena.
Isemoodi huvitavana leidsin Torma materjale vaadates, et meestrahva nimi on kirjutatud ühes ajalõigus Käärt (just täpselt nii) ja naisterahvad Kert või Kärt.
-
Assar
- Postitusi: 2215
- Liitunud: Neljapäev 30. Märts 2006, 09:58:03
- Asukoht: Viljandi
- Kontakt:
- Status: Eemal
Lisaksin veel mõned nimed ja huvitav, et eestlased neid tänapäeval oma lastele panevad need on Klaas (Claus), Nigel, Jobst, Ale jms.
Mis aga puutub nimedesse, siis neid esines tõesti igasugustes variatsioonides, kuid nimede viimist standardiseeritud kujule ma ei poolda. Võib olla, et nime kirjapanija oligi võõramaalane, kirjutas suurte vigadega, tal oli kuulmine kehva vms. Tulemus võis olla selline, et me tänapäeval ütleme, et ta ei tundunud eesti keelt ja moonutas nime vastavalt oma kultuuritaustale. Abram > Awram; Wabo> Fabian jne. Samas meie enda kirjakeelt ja grammatikat polnud ju üldse olemas. Oli palju erinevaid murdeid, mis olid ka väga erinevad. Karro ei pea alati Karu olema - see võib juba tõlkimise moodi operatsioon olla. Genealoogid ei pea sellega tegelema.
Mina toetan seda, et nimed panna kirja nii nagu on sünniregistris kirjas. Need isikud, kelle vastu me huvi tunneme, neid ühendab vaid üks asi. Nad on sündinud kunagi. Nad ei pruugi olla ristitud, leeris käinud, ega olla juba surnud. Sünnikannet peaks usaldama siiski kui kedagi pole kunagi nii kutsutud nagu ta ristitud on. Kuidas kedagi kutsuti see on juba hüüdnimede valdkond.
Mina soovitaks säilitada selle kirjapildi nagu nad algallikas kirjas olid: Gröth, Kreet, Gretchen vms. Mõnel võib olla mitmeid variante. Siis säilitangi neid kõiki koos andmetega, kus ma just sellist nimepilti kohtasin. Algupärasele vormile viimist ei poolda ka, sest näiteks minu nimi Assar on olemas nii Skandinaavias kui Araabiamaades ja tähendused on erinevad - st. et olemas on ka kaks algupärast nimekuju ja kus ma tean, milline siis täpselt on see, mida mõeldud on. Samuti kas Mina on Miina või Minna. Kas õige on eesnimekuju Põvvat või Põuat, jne. Nimede tõlkimine külvaks vaid arusaamatust.
Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
Mis aga puutub nimedesse, siis neid esines tõesti igasugustes variatsioonides, kuid nimede viimist standardiseeritud kujule ma ei poolda. Võib olla, et nime kirjapanija oligi võõramaalane, kirjutas suurte vigadega, tal oli kuulmine kehva vms. Tulemus võis olla selline, et me tänapäeval ütleme, et ta ei tundunud eesti keelt ja moonutas nime vastavalt oma kultuuritaustale. Abram > Awram; Wabo> Fabian jne. Samas meie enda kirjakeelt ja grammatikat polnud ju üldse olemas. Oli palju erinevaid murdeid, mis olid ka väga erinevad. Karro ei pea alati Karu olema - see võib juba tõlkimise moodi operatsioon olla. Genealoogid ei pea sellega tegelema.
Mina toetan seda, et nimed panna kirja nii nagu on sünniregistris kirjas. Need isikud, kelle vastu me huvi tunneme, neid ühendab vaid üks asi. Nad on sündinud kunagi. Nad ei pruugi olla ristitud, leeris käinud, ega olla juba surnud. Sünnikannet peaks usaldama siiski kui kedagi pole kunagi nii kutsutud nagu ta ristitud on. Kuidas kedagi kutsuti see on juba hüüdnimede valdkond.
Mina soovitaks säilitada selle kirjapildi nagu nad algallikas kirjas olid: Gröth, Kreet, Gretchen vms. Mõnel võib olla mitmeid variante. Siis säilitangi neid kõiki koos andmetega, kus ma just sellist nimepilti kohtasin. Algupärasele vormile viimist ei poolda ka, sest näiteks minu nimi Assar on olemas nii Skandinaavias kui Araabiamaades ja tähendused on erinevad - st. et olemas on ka kaks algupärast nimekuju ja kus ma tean, milline siis täpselt on see, mida mõeldud on. Samuti kas Mina on Miina või Minna. Kas õige on eesnimekuju Põvvat või Põuat, jne. Nimede tõlkimine külvaks vaid arusaamatust.
Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
-
annika.malva
- Postitusi: 255
- Liitunud: Pühapäev 28. Jaanuar 2007, 18:58:01
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
- Status: Eemal
nimede "väänamisest" nii palju, et mina kohtasin varianti, kus kõige tavalisem Jaan oli kirjutatud Jahn või koguni John.
erilist nimede koha pealt- viljandimaal vägagi levinud Peet. minule tundub küll naljakas, kuid veel üks mu vanem sugulane kandis seda nime. põhja-eestis ja järvamaal (sealkandis olen tuhninud) ei kohta Peet`e.
ei tea, kas tänapäeval on juba kellelegi Peet nimeks pandud?
mõtlen praeguseid põngerjaid.
erilist nimede koha pealt- viljandimaal vägagi levinud Peet. minule tundub küll naljakas, kuid veel üks mu vanem sugulane kandis seda nime. põhja-eestis ja järvamaal (sealkandis olen tuhninud) ei kohta Peet`e.
ei tea, kas tänapäeval on juba kellelegi Peet nimeks pandud?
mõtlen praeguseid põngerjaid.-
andri.riid
- Postitusi: 141
- Liitunud: Teisipäev 25. Oktoober 2005, 11:00:10
- Asukoht: Saue vald
- Status: Eemal
Pooldan nimede normaliseerimist kahel põhjusel - esiteks ei ole mõtet teha oma esivanemaid võõramaks kui nad on. On siiski ilmne, et keegi maarahvast ei hääldanud Jürisid ja Marisid kahe r-iga ja pole mõtet kirikuõpetaja keeletaju puudumist/tolleaegset grammatikat tänasesse päeva reprodutseerida. Teine põhjus tuleneb andmetöötluse põhimõtetest - ühe ja sama isiku või eri põlvkondade isikute nimede allikatruult kirjapanemine muudab mõtetuks indekseerimise ja otsingud. Jurgen, Jurry ja Jüri on sisuliselt siiski üks ja seesama. Iseasi siis need nimed, millel tänapäevast analoogi pole.
Kolga-Jaani kandis on huvitavamatest nimedeks: Arend, Elias, Riisk, Mangul, Lorenz või Loorits (mehed), Pill, Alik (naised). Üldiselt üksikjuhtumid. Ühe vana soldati tütar saab nimeks Kristina Sofia, sünnib mitu Erik Johanit ja elab vaba mees Daniel Leht. Üldiselt piirdub väga eriliste nimede panek 18. sajandi algusega. Ilmselt viitab võõrapärane nimi kohati ka võõramaisele päritolule, see Elias peaks olema nt. soome päritolu.
Tüüpilise pere lapsed kannavad nimesid: Hans, Jaan, Jüri, Jaak, Mihkel, Tõnis, Mari, Ann, Anu, Kai, Rõõt, Ell. No veidi palju sai ühe pere jaoks, aga neid nimesid on aastail 1721-1763 üle saja korra pandud.
Kolga-Jaani kandis on huvitavamatest nimedeks: Arend, Elias, Riisk, Mangul, Lorenz või Loorits (mehed), Pill, Alik (naised). Üldiselt üksikjuhtumid. Ühe vana soldati tütar saab nimeks Kristina Sofia, sünnib mitu Erik Johanit ja elab vaba mees Daniel Leht. Üldiselt piirdub väga eriliste nimede panek 18. sajandi algusega. Ilmselt viitab võõrapärane nimi kohati ka võõramaisele päritolule, see Elias peaks olema nt. soome päritolu.
Tüüpilise pere lapsed kannavad nimesid: Hans, Jaan, Jüri, Jaak, Mihkel, Tõnis, Mari, Ann, Anu, Kai, Rõõt, Ell. No veidi palju sai ühe pere jaoks, aga neid nimesid on aastail 1721-1763 üle saja korra pandud.
-
Assar
- Postitusi: 2215
- Liitunud: Neljapäev 30. Märts 2006, 09:58:03
- Asukoht: Viljandi
- Kontakt:
- Status: Eemal
Minu üks sõber pani oma lapsele Peet nimeks - hästi armas laps on. Olen kuulnud teistestki sellistest.
Aga nimede säilitamise suhtes normaalkujul (sünniregistris olev kirjapilt) pooldan endiselt. Genealoogia tegeleb ju ajalooga. Kui see et kasutati nimesid John või Jahn, samuti Jaack oli tollele ajastule omane nähtus, mis iganes selle põhjus oli, siis annab meie tööle lisaväärtuse nimede säilitamine just sellisel kujul. Teised võimalikud nimekujud võib säilitada näiteks abieluregistris Jaan, surmaregistris Ivan jne. Seegi annab jälle lisaväärtuse. Ahaa nimi muutus kuidas siis alguses oli Jahn lõpuks siis .... ja kui suri siis oli Ivan. Mis üldse sel ajal paikkonnas või kogu Eestis toimus. Millised protsessid aset leidsid. Võib olla papp kirjutaski valesti, aga mis siis. Me ei saa selles ju päriselt kindel olla, sest me ei saa kuidagi kontrollida, kuidas tollal nimesid hääldati, vaid kirjapildid on säilinud (kui on). Kirikuõpetajat pole vaja milleski süüdistada. Tema tegemistest võib anda mingi pildi ja ongi kõik. Ja kirjapilt iseenesest ei muuda mind kellegagi lähedasemaks ega kaugemaks.
Mis indekseerimisse puutub, siis see saabki ju lähtuda vaid olemasolevatest allikaist, mitte sellest kuidas minule parem tundub - mis siis, et mõni nimi võib olla väga naljakas tänapäeval lugeda. Mingit ühtset standardit pole ju ka välja töötatud, mida kõik kasutada võiksid. Kui arvutiprogramm võimaldab leida isiku vaid ühe nimevormi järgi on see programmi viga ja kindlasti ei peaks ajalugu moonutama sellepärast, et arvutiprogrammil oleks lihtsam opereerida.
Samas mul ühes peres oligi lapsed Jahn ja Jaan ning isegi Jan, samas peres ka An, ann, Anna, Ano ja neid võeti erinevate nimedena nad elasid samal ajal ka. Tänapäeval võib ka ühes peres olla lapsed Jaan ja Ants näiteks - mis seal siis vahet on, see sama tüvi ju - normaliseerime? Ei saa alati ja sama valemi järgi igal juhul normaliseerida. Seega kui ei saa erandolukorras siis ei peaks seda üldse tegema.
Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
Aga nimede säilitamise suhtes normaalkujul (sünniregistris olev kirjapilt) pooldan endiselt. Genealoogia tegeleb ju ajalooga. Kui see et kasutati nimesid John või Jahn, samuti Jaack oli tollele ajastule omane nähtus, mis iganes selle põhjus oli, siis annab meie tööle lisaväärtuse nimede säilitamine just sellisel kujul. Teised võimalikud nimekujud võib säilitada näiteks abieluregistris Jaan, surmaregistris Ivan jne. Seegi annab jälle lisaväärtuse. Ahaa nimi muutus kuidas siis alguses oli Jahn lõpuks siis .... ja kui suri siis oli Ivan. Mis üldse sel ajal paikkonnas või kogu Eestis toimus. Millised protsessid aset leidsid. Võib olla papp kirjutaski valesti, aga mis siis. Me ei saa selles ju päriselt kindel olla, sest me ei saa kuidagi kontrollida, kuidas tollal nimesid hääldati, vaid kirjapildid on säilinud (kui on). Kirikuõpetajat pole vaja milleski süüdistada. Tema tegemistest võib anda mingi pildi ja ongi kõik. Ja kirjapilt iseenesest ei muuda mind kellegagi lähedasemaks ega kaugemaks.
Mis indekseerimisse puutub, siis see saabki ju lähtuda vaid olemasolevatest allikaist, mitte sellest kuidas minule parem tundub - mis siis, et mõni nimi võib olla väga naljakas tänapäeval lugeda. Mingit ühtset standardit pole ju ka välja töötatud, mida kõik kasutada võiksid. Kui arvutiprogramm võimaldab leida isiku vaid ühe nimevormi järgi on see programmi viga ja kindlasti ei peaks ajalugu moonutama sellepärast, et arvutiprogrammil oleks lihtsam opereerida.
Samas mul ühes peres oligi lapsed Jahn ja Jaan ning isegi Jan, samas peres ka An, ann, Anna, Ano ja neid võeti erinevate nimedena nad elasid samal ajal ka. Tänapäeval võib ka ühes peres olla lapsed Jaan ja Ants näiteks - mis seal siis vahet on, see sama tüvi ju - normaliseerime? Ei saa alati ja sama valemi järgi igal juhul normaliseerida. Seega kui ei saa erandolukorras siis ei peaks seda üldse tegema.
Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
-
andri.riid
- Postitusi: 141
- Liitunud: Teisipäev 25. Oktoober 2005, 11:00:10
- Asukoht: Saue vald
- Status: Eemal
Milleks see demagoogia? Keegi ei jaga siin lõplikke suuniseid, kuidas erinevaid nimekujusid peab kirja panema (ah soo, eksin, Assar Järvekülg jagab). Minagi tõin välja vaid kaks lihtsat argumenti normaliseerimise kasuks. Loogiline, et põhjalikumas uurimistöös registreeritakse need erinevad vormid nii või teisiti. Samal ajal on ülimalt totter esitada mingit isikut sugupuus või tekstis alati tema nime kõikvõimalike esinemisvormidega.Assar kirjutas: Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
Me saame kindlad olla küll, et Jaack on pastori arusaam nime õigekirjast, sest eestlasel pole hääldusharjumust, millega selliseid eesti keele jaoks otstarbetuid konsonantühendeid kuuldavale tuua ja kirjutas talurahvas sel ajal heal juhul ristikesi. Kui tuua lähemalt näiteid, siis need 19. sajandi lõpu saksikud nimed mugandusid tavakäibes palju suupärasemateks eesti vormideks. Jaan saab Ivaniks muutuda vaid läbi õigeusku mineku või venelasest kirjapanija või Venemaale kolimisega. Minugi õigeusklikud esivanemad olid formaalselt vene nimedega, tavakasutuses nad üksteist nendega ei kutsunud, ikka luterlike vastetega ja võib päris kindel olla, et nimepanekul valiti just harjumuspärane versioon, mille siis papp oma reeglite järgi ümber kohandas. Eesti Vabariigi isikutunnistustes säilis neist vene nimi vähemusel. Jaan ja Ants ei ole samast tüvest, Ants ja Hans on näiteks, aga Ants ametliku nimena pole eriti vana ja Hansu pole ma ka kunagi mingile teisele kujule normaliseerinud.
Lõpetuseks sooviks puht professionaalsest huvist siiralt näha seda peret (viide Saagale oleks abiks), kus olid korraga Jahn, Jaan, Jan, An, Ann, Anna ja Ano (Ano ja An on tõesti erinevad nimed, Anu ja Ann normaalkujul) ja kõik korraga elus olid.
-
maidu.leever
- Postitusi: 676
- Liitunud: Kolmapäev 20. Juuli 2005, 12:05:07
- Asukoht: Pärnumaa (Läänemaa)
- Kontakt:
- Status: Eemal
-
Patrick Rang
- Postitusi: 514
- Liitunud: Kolmapäev 11. Jaanuar 2006, 22:06:01
- Status: Eemal
Ühinen täiesti Andri arvamusega. Eestlastel on ju tänapäeval ühene ja selge arusaam, mil viisil eesnimesid kirjutatakse. Keegi ei hakka ju koolikirjandit kirjutade kahtlema, kuidas eesnimi "Jaak" kirjutada tuleks - ebasobivadon nii Jaack, kui Jack, kui Joak kui mis iganes (viimane neist ehk annaks edasi kohalikku murret, esimesed kaks on kirikuõpetaja kurioossumid). Oma uuringutes normaliseerin ma kõik nimekujud tänapäevasteks, kuid märgin iga olulisema kande (sünd / ristimine, leer, abielu, surm / matmine) puhul tsitaadina ka kirjapildi originaalis. Lihtsalt oma lõbuks ja rõõmuks ning tõdemaks, et ka kirikuõpetaja harrastas väga erinevaid viise nimede kirjutamisel. Sama käib, muuseas, ka külanimede kohta. Kuigi pastor oli elanud kihelkonnas juba aasta(kümne)id ei tekitanud see temal mingeid raskusi ka kohanimesid esitada mitmetel erinevatel viisidel. Olukord süstematiseerus mõnevõrra XIX sajandi esimesel poolel, sinnani läks kirja nagu "jumal juhatas".
Normaliseerimise aluseks - nagu Andrigi märkis - on ühelt poolt terve mõistus, teiselt poolt andmetöötlusvõimalused.
Perekonnanimede "normaliseerimisega" on tõepoolest lood keerukad, et mitte öelda võimatud. Peaks nagu kirjutama "Aru", aga samas on tänapäevalgi kasutuses "Arro" ja "Aro". Või siis Maidu näited Allik' ate osas. Olen näinud ka veneaegseid akte, kus perekonnaseisuametnik kirjutab nt "Männamaa", aga isik ise annab selgelt loetava allkirja "Männama". Siin ei ole minul ka mingit selget lahendust pakkuda....
Terv,
PR
Normaliseerimise aluseks - nagu Andrigi märkis - on ühelt poolt terve mõistus, teiselt poolt andmetöötlusvõimalused.
Perekonnanimede "normaliseerimisega" on tõepoolest lood keerukad, et mitte öelda võimatud. Peaks nagu kirjutama "Aru", aga samas on tänapäevalgi kasutuses "Arro" ja "Aro". Või siis Maidu näited Allik' ate osas. Olen näinud ka veneaegseid akte, kus perekonnaseisuametnik kirjutab nt "Männamaa", aga isik ise annab selgelt loetava allkirja "Männama". Siin ei ole minul ka mingit selget lahendust pakkuda....
Terv,
PR
-
annika.malva
- Postitusi: 255
- Liitunud: Pühapäev 28. Jaanuar 2007, 18:58:01
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
- Status: Eemal
ei kahtlegi selles, et lapsed armsad on. lihtsalt- päris harvaesinev nimi tänapäeval ja kui tuli juba juttu vanade nimede uuesti kasutusele võtmisest...Assar kirjutas:Minu üks sõber pani oma lapsele Peet nimeks - hästi armas laps on. Olen kuulnud teistestki sellistest.
ja näe, saingi teada, et ka praegu on olemas selle nimega lapsi. tore!
-
Kalmerm
- Postitusi: 366
- Liitunud: Teisipäev 16. Jaanuar 2007, 12:45:01
- Asukoht: Tallinn
- Status: Eemal
Näib, et näit sakslased ei suutnud Hansul ja Johanil 16 sajandil mingit vahet teha.Assar kirjutas:Jaan ja Ants on Johannese nime erinevad vormid.andri.riid kirjutas:Jaan ja Ants ei ole samast tüvest, Ants ja Hans on näiteks, aga Ants ametliku nimena pole eriti vana ja Hansu pole ma ka kunagi mingile teisele kujule normaliseerinud.Assar kirjutas: Lugupidamisega:
Assar Järvekülg
Assar Järvekülg
Tallinna raehärra 1508-1525 Hans (Johan, Joan) Viantd Tallinna Viantide esiisa, polnud mitte Hans Johan vaid kord Hans ja teinekord jälle Johan või ka Joan. Samasugune „segadus” oli ka tema samanimelise vanema pojaga.
Viimane postitus pani mind mõtlema, üks esivanem, kes minu esialgse arvamuse järgi oli Juhani poeg, sündinud 18saj teises pooles, on hingeloendites muutunud millegipärast Hansu pojaks.
Arvasin, et olen ise midagi kahe silma vahele jätnud, aga võibolla ka hingeloendi kirjapanija, kes ilmselt polnud kohalik mees, ei suutnud ka Hansul ja Johanil vahet teha.
Arvasin, et olen ise midagi kahe silma vahele jätnud, aga võibolla ka hingeloendi kirjapanija, kes ilmselt polnud kohalik mees, ei suutnud ka Hansul ja Johanil vahet teha.