Mis sai nekrutist edasi?
Mis sai nekrutist edasi?
Kui varem tundus mulle miskipärast, et nekrutiksvõtmine oli vaid väheste õnnetute saatus, siis nüüd saan aru, et ei olnud see midagi nii. Ühel mu esiisal oli kolm poega, sündinud 18. sajandi lõpu- ja 19. sajandi algusaastatel. Noorim neist võeti nekrutiks ning hiljem ei ole temast midagi teada. Järelejäänud poegadel oli mõlemal kuus poega ning ühe lastest kaks, teise omadest üks võeti 1850ndatel nekrutiks. Jällegi - hiljem pole neist mingeid märke. Kui vaadata neid arve, siis tundub, et kroonuvõetute protsent oli ikka väga suur. Kas see oli üldine või ei olnud minu perel lihtsalt õnne? Ja mis sai nekrutitest edasi? Kui jäidki sõjaväljal ellu ning nälg ning nakkused ka ära ei võtnud - mis sai neist edasi 25 aasta pärast? Kas neile anti mingi rahasumma, võimaldati saada maad vmt? Või visati väeosa värava taha ja vaata ise edasi, kuidas hakkama saad? Aga mis sai meestest, kes jäid sõjas sandiks? Ega seda, kes 5. teenistusaastal jalgadest ilma jäi, ju 20 aastat kroonu leival edasi ei peetud. Kas meeste saatus olenes ka sellest, millal nad teenistusest vabanesid, st kas oli veel pärisorjus või mitte?
Re: Mis sai nekrutist edasi?
Aitäh, oli huvitav lugemine. Kahjuks ei saanud sellest artiklist ikkagi väga palju teada, mis sai ellujäänud meestest edasi. Võisid vabalt elukohta valida, olid sageli oma kodukohas tähtsad tegelased - seda küll. Aga kas nad pidid oma raha peal, mida neil ilmselt polnudki, koju seiklema? Kas oli mingi pensioni moodi värk, kasvõi invaliidiks jäänutele? Kas soldatilapsed olid puhtalt ema ülalpidamisel või said nad mingit muud ülalpidamist ka? Kas nekrutilapsed, kes automaatselt nekrutiks võeti, katsid mõisa nekrtutiksandmise normi või olid nad pealekauba?