luterist õigeusku üleminek

[janelys]

Ema väitis mul, et mingil ajal läksid paljud inimesed Saaremaal lutheri usust üle õigeusu kiriku "alla". Väidetavalt saadi selle eest kas maad või midagi muud. Kas keegi teab sellest midagi rohkemat? Kas see võib vastata tõele. Vaadates nt. Saaremaa Piila õigeusukiriku kirikuraamatut aastast 1848 jääb mulje, et sel aastal on väga paljud inimesed otsekui salvitud õigeusku. Kuna aga mu vene keel püole eriti hea, siis ei ole ma oma oletustes päris kindel.
Kas keegi aga oskab midag täpsemat selle kohta kirjtutada. Kas mindi minig "tasu" eest lutheri kiriku alluvusest õigusu kiriku alluvusse oma perega? Millal ja kus see toimus jms. Kahjuks ei ole ma ajaloos eriti tugev.

[janelys]

Lisaks kas keegi teab millal pandi Saaremaal inimestele perekonnanimesid?

[Kadri102]

Kuna Saaremaa kuulus Liivimaa kubermangu, siis pidi seal nimed olema pandud 1826-ks aastaks ja seda peaks kajastama 1826.a. vaherevisjon.
Kadri

[janelys]

Tänan Kadri102.
Kas keegi aga teab vastust mu esimesele küsimusel luteri kirikust õigeusu kirikusse ülemineku kohta? Küsimus puudutas samuti Saaremaad.

[Kadri102]

Ma lootsin, et keegi vastab sellele esimesele küsimusele ise, ehk siis kompetentsemalt. Nii palju kui mina tean (ise olen kokku puutunud pigem Lõuna-Eesti Sangaste ja Laatre kandiga), siis umbes 1840-ndatel läks tõesti väga suur osa üle luteri kirikust üle vene usku, lootuses saada maad jne. Trüki Google otsingusse sisse vene usku üleminek, sealt peaks tulema ühtteist lugemist. Kuskil oli sellest pikemalt, aga kus ei mäleta.
Sinu oletus salvimiste kohta on niisiis tõenäoliselt õige. Paljudel juhtudel tulevad inimesed siiski luteri kiriku alla hiljem tagasi. Paljudes peredes on ka abikaasad tihti eri usku, vähemalt Sangaste kandis küll.
Äkki oli sest veidi abi?
Ehk keegi teine siiski teab täpsemalt!
Kadri

[janelys]

Tänan väga Kadri102.
Kui keegi teab midagi täpsemat selle ühe kiriku alluvusest teise mineku kohta, siis ootan lisakommentaare.
Uurin ilmselt hiljem ka Googlist selle kohta, mida on kirja pandud.
Ja see, et abikaasad eri usku on olen ka ise märganud.

[Andrus Martin]

Usuvahetusest ja muust sellega seonduvast leiab üsna palju huvitavat järgnevast raamatust: "Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal" Jaanus Plaat, Tartu 2001. Eesti Rahva Muuseumi sari 2. Siin on peatähelepanu küll Läänemaal ja Hiiumaal, aga palju ka tervikuna Eesti kohta ning saab väga hea ülevaate usuliikumisest 18. sajandi keskpaigast tänapäevani. Tasub kindlasti uurimist!

Lugupidamisega,
Andrus Martin

[Uku.Velbri]

Minu eesminejad Urvaste veerest on sellise legendi maha jätnud:
Antud talurahvale teada, et neile, kes kahe ristipidise pulgaga risti alla tulevad, on Keisrihärral suur heatahtmine plaanis. Arutatud seda asja piki ja ristipidi ja loodetud mõndagi ning paljud talumehed läinudki üle. Kui siis heatulemise aeg käeulatusse jõudis, teatas Papp oma pukist: Keisrihärra saatis kõigile õigeuskujatele palju tervist, luterlastele aga mitte persetki .

[valdu nellis]

Saaremaal, Leisi vallas olevat inimestele öeldud, et te ei saa mingeidki kergendusi õigeusku üle minnes. Aga ju siis elu oli nii halb, et mindi ikkagi massiliselt ja vabatahtlikult. Nii et said ikkagi pika nina. Luterlasega abielust sündinud laps kuulus automaatselt õigeusku. Tsaariajal küll ei ole täheldanud luteriusku tagasi minekut

[janelys]

Tänan. Kui keegi veel midagi selle uhest usust teise üleminekuga seoses teab, siis kirjutage kindlasti!

[Avo.Kiisk]

Läänemaal Martna kihelkonnas on peetud kirikuraamatut 1905-09 vene usust ületulnute kohta

Saaga EAA.1246.1.221:13

Ilmselt on selliseid asju ka mujal.

[kaire.ley]

Janelyl soovitan lugeda Ülo Parbuse raamatute sarja Karja kihelkonna talupoegadest. Tänase seisuga on ilmunud 4 raamatut:
Ülo Parbus, Karja kihelkonna lood I. Karja mõisa talupojad 1795-1858. Tartu/Ihaste 2004.
Ülo Parbus, Karja kihelkonna lood II. Leisi mõisa talupojad 1795-1858. Tartu/Ihaste 2005.
Ülo Parbus, Karja kihelkonna lood III. Talupojad 1795-1858. Karja kirikumõis, Arumõisa ja Triigi mõis. Tartu/Ihaste 2006.
Ülo Parbus, Karja kihelkonna lood IV. Talupojad 1795-1858. Parasmetsa, Laugu, Metsküla ja Luulupe mõis.
Tartu/Ihaste 2007.
Kohe-kohe on trükist tulemas ka 5. raamat Pärsama ja Roobaka mõisa kohta.
Nendes raamatutes on talude kaupa inimeste sünnid-surmad-abielud ja muud liikumised, kaasa arvatud ka õigeusku minek ning veel nii mõndagi huvitavat.

Kaire Ley

[janelys]

Tänan. Uurin neid raamatuid kindlasti!

[virco]

Loodeti vabaneda mõisniku orjuse alt, hiljem selgus et see siiski nii ei läinud ning paljud siirdusid luteri usku tagasi.

Kuid selle teema kohta on üht teist avaldatud küll..praegu kohe mitte ei tule meelde kuskohas sellest pikelmalt lugeda sai..

[janelys]

2 eelmainitud raamatutest sain raamatukogust koju vaatamiseks, teisi peab kahjuks raamatukogus kohapeal vaatama, millal selleks väikse lapse kõrvalt aega leian ei tea veel. Tänan igal juhul vastuste eest ning ka igasugune info mis minu küsimustega seondub on ikkagi veel teretulnud!

[janelys]

Lisaks veel üks küsimus. Kas saan õigesti aru, et kui inimesed läksid luterist õigeusku üle, siis muudeti ka nende eesnimesid.
Näiteks: Karl->Kirill, Peter->Peeter, Jaan->Joann/Iwan, Mari-> Maria, Liso-> Jelisaveta jne.
Saaga EAA.1961.1.10:4

[mzk]

Refereerin Johannes Hiiemetsa Torma kihelkonna ajalugu:
1841. astuti vene usku just väljarändamise sooviga. Väljarändajate käsi käis halvasti, nad pöördusid tagasi ja sattusid raskesse olukorda. Levinesid kuuldused: tuleb vene usku üle minna, siis saab maad. 1945. oli õnnetu aasta - inimeste ja loomade tõved, näljahäda, tundmata inimesed käisid maal ringi ja tõotasid üleminejatele "hingemaad". Hiljem said eestlased pettusest aru ja tähendasid: hingemaa - see on kuus jalga sügav ja kaks jalga lai, muud midagi. Vene kirikusse üle minekuks oli ka muid põhjendusi - loodeti vabaneda laste koolitamise nuhtlusest. Üldse iga asi, mis rahvale meelepärast polnud, sai ülemineku põhjuseks. Kihelkonnas levis jutt "Nüüd ei tohi õpetaja kellelegi viinajoomist keelata, kartuses, et rahvas siis vene usku üle läheb". 1945 tormab rahvas massiliselt vene usku, nad ei usu isegi vene preestrite seletusi, et üleminek mingit majanduslist kasu ei too. Nendel on idee fix, et nad sel teel oma mõisa härrast vabanevad, kui end riigivõimu juures üles kirjutada lasevad. Luteri kiriku õpetajad püüdsid sellele igati vastu seista, riskides kriminaalkohtu ette minekuga. Mustvee kirikus oli ka vastav paber, millele üleminejad pidid kolm risti tegema selle kinnituseks, et nad usuvahetamise läbi mingeid maiseid hüvesid taga ei aja. Tartu praostkond nentis, et veneusku minek annab rahva arvates õigusi igasugusteks kõlvatusteks, ohjeldamatuks prassimiseks. Sellele anduvad ka need, kes olid andnud tõotuse parajust pidada. Kõik, kes end usuvahetuseks üles olid andnud ei läinud üldsegi vene usku, mis toimus alles 1846. Aga sündmus tekitas suuri laineid ja põhjustas tagasimineku rahva usulis-kõlbelises ja ka hariduslises elus. Kui lootus hingemaad saada petlikuks osutus, siis lootus kooliorjusest vabaneda osaliselt täitus.
1860-1870 aastatest algab endistesse kirikutesse tagasipöördumine. Alates 1865 kaotati nõue, mis nägi ette, et segaabielude lapsed tulevad ristida ja kasvatada vene-õigeusu kombe kohaselt. 1885 ilmunud määrused aga teevad luterikirikusse tagasituleku võimatuks. Kui 1905 ilmus usuvabaduse manifest, selgus, et suurem osa veneusulisi tahavad luteri usku tagasi tulla. Seda püüti igati raskeks teha mitmesuguste vorminõuetega.

[mzk]

Vabandan, kaks aastaarvu testis peavad olema 1845, mitte 1945!

[janelys]

Tänan, miizu, et viitsisite nii pika jutu, mis oli väga huvitav ja vajalik, kirja panna.

[mzk]

Minu rõõm Iseasi ainult, kas see polnud liiga kallutatud jutt, kirja panduna 30ndate luteri vaimuliku poolt. Sest siis oli asi sama värske kui meil praegu 60ndad.

[kussu]

Lisaks veel üks küsimus. Kas saan õigesti aru, et kui inimesed läksid luterist õigeusku üle, siis muudeti ka nende eesnimesid.
Näiteks: Karl->Kirill, Peter->Peeter, Jaan->Joann/Iwan, Mari-> Maria, Liso-> Jelisaveta jne.
Saaga EAA.1961.1.10:4

Mul ka üks seline ülemineku juhus, kuid nüüd ühe nimega jännis
Teema ise siin: viewtopic.php?t=4959&highlight=

Mis nime võis kanda Melania Tõnova? Saan aru, et Tõnu tütar aga eesnimi?

[Ulvi Lepplaan]

Melanja oli tõenäoliselt Miina.

[Uku.Velbri]

... igasugune info mis minu küsimustega seondub on ikkagi veel teretulnud!

Uh, "õnneks" puhkus jälle läbi ja saab Saaremaa peal oleva suve-elamise füüsilise töö vahetada difaanil lebamise ning sugulaste otsimisega .
Aga selles "välismaa" puhkuses on ka eelistumisi, kui ikka vihvit ei ole ja ka telekas puudub, tuleb millegagi tegeleda. Minu selle suve uurimuse-aluseks raamatuks leidus Ilmar Talve "Eesti kultuurilugu" (mis mul siiani veerimata oli ). See igati võimsaks lugemise ja eneseharimise teoseks osutunud raamat seletab ka usuvahetuse tagamaid. Lk. 324 näiteks. Raamatut ümber jutustama ei hakkaks, sest igal tõsisel tegijal see ju nii elik naa riiulist võtta.

[janelys]

Tänan. Panin end sellele raamatule raamatukogus järjekorda. Eks paista kas saan sealt kõigile oma vajalikele küsitavustele ka vastuse selle usuvahetusega seoses. Lisainfo usuvahetuse kohta on endiselt teretulnud.

[andri.riid]

Õigeusku mindi üle erinevatel põhjustel. Paljudel juhtudel võis selleks pettekujutelmade kõrval olla ka lihtsalt rahulolematus või lahkhelid luteri kirikuõpetajaga, mõisa rentniku või mõne teise sakslasega; miks mitte ka see kumb kirik kodule lähemal oli. Üldiselt läksid vene usku majanduslikult kehvemal järjel inimesed.

Hans Kruus on koostanud kaardi kihelkondade kaupa, kus peal protsentuaalselt palju inimesi õigeusku läks. See on ühes ta spetsiaalselt usuliikumisele keskenduvas raamatus ja minu meelest uuesti publitseeritud eestiaegses "Eesti ajaloos", vbolla isegi uues "Eesti ajaloo atlases". Saaremaa, Pärnumaa soised alad juhtisid seda arvestust. Viljandimaal oli nt erandlikult suur % Kolga-ja Suure-Jaanis; mulgid vahetasid usku minimaalselt. Mingit kompensatsiooni usu vahetamise eest mitte kusagil ei saadud.

Tsaarivõimule oli alamate siirdumine õigeusku igati meelepärane, samuti tehti takistusi tagasipöördumiseks. Alates 1885. a. rakendus tõepoolest segaperekondade laste õigeusku ristimise nõue nii et pole harvad juhud kui isa ortodoks, ema luterlane, paar esimest last luterlased, nooremad ortodoksid. Teisest küljest on religioossus eesti taluinimesele olnud enamalt jaolt vähetundlik teema nii et selles, mis usku keegi oli, ilmselt suurt traagikat polnud, vaid ebamugavused asjaajamisel. EW ajal tulid paljud õigeusklikud luteri usku tagasi ja usuleigus vaid süvenes.

__________

Täpsustan, et see Kruusi raamat võib olla "Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail" ja ilmselt siis puudutab usuvahetust vaid Lõuna-Eestis (aga seal oligi see massilisem).

[andri.riid]

Pean end kohe täpsustama. Nimetatud kaart on Lõuna-Eesti ja Saaremaa kohta tõesti hiljuti ilmunud "Eesti ajaloo atlases", kuid seal on antud usuvahetanute arv vaid kihelkondade kaupa, ning umbkaudsete arvudega - klassid 0-5%, 5-10% jne.

Seevastu Eesti rahva ajaloo kolmandas köites (uusväljaande viiendas raamatus) on sama kaart valdadeks liigendatuna (puudub Saaremaa) ja täpsete protsentidega. Tõsi, valdadel puuduvad nimed, s.o. nende identifitseerimiseks on vaja teist kaarti või paikkonna/ajaloo tundmist. Lisaks on mitu lehekülge taustainfot miks, kuidas ja kus usuvahetus toimus.

Ja mälu on petlik, Pärnumaal on ükskuid valdu kus usuvahetanute arv ületab 85%. Samas Suure-Jaanis oli usuvahetajate arv väike, küll oli see suur ühes Mulgimaa kihelkonnas, pakun et Halliste. Üldiselt ei ole usuvahetajate arvu ja geograafilise asukoha vahel erilist korrelatsiooni, s.o. kaart on kirju nagu lapitekk. mis viitab tõesti sellele, et usu vahetamise otsus sõltus tugevalt sellest, milline oli talupoegade vahekord kohalike võimukandjatega.